Et nüüd Kristus on ihulikult kannatanud, relvastuge teiegi sellesama meelsusega, sest kes on kannatanud ihulikult, see on lakanud patustamast, nii et ta maises elus allesjäänud aega ei ela enam inimlike himude, vaid Jumala tahtmise järgi. (1Pt 4:1-2)

Tuhkapäeva missal võtavad kirikulised vastu tuhamärgi, mille jagamisel ütleb preester traditsiooniliselt pühakirjasõnad: "Pea meeles, et sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama." (1Ms 3:19) See ei ole mitte mingi vana, ajast ja arust müüdi meeldetuletamine, vaid Piiblile ja kristlikule inimese- ning maailmakäsitlusele omane realism. See on puhas ja selge tõde: iga inimene, kes elab, peab surema, ja kui meie olemasolu piirdukski vaid praeguse eluga, siis oleksime armetumast armetumad (vrd 1Kr 15:19).

Kui inimene otsib oma elu lõppeesmärki siit maailmast, siis otsib ta tulutult, sest eesmärk on see, kuhu me viimaks pärale jõuame, ja kui meie päralejõudmise kohaks ning järelikult oletatavaks eesmärgiks on surm ja põrm, siis jääb eesmärk meile igavesti kättesaamatuks, kuna – vanakreeka filosoofi Epikurost meenutades – kui me sureme, siis meid enam ei ole.

Enne või väljaspool surma ei saa meil samuti lõppeesmärki olla, kuna surm võtab meilt kõik. Püha Peetrus ütleb inimeste kohta, kes siiski üritavad leida elu täiust siinpoolsuses, väga rängad sõnad: "Need on nagu mõistmatud loomad, kes  on loomu poolest sündinud püüdmiseks ja hukkamiseks; nad teotavad seda, mida nad ei mõista, ja hukkuvad oma hukatuses." (2Pt 2:12)

Kui meil on üldse mingi eesmärk, kui meie elul on mõte, siis peab see olema kuskil mujal, väljaspool seda piiratust, milles viibime praegu. Surm, põrmuks saamine, võib olla küll lõpp-punkt – juhul, kui pärast seda ei tule enam midagi –, ent nagu juba näidatud, ei saa see olla eesmärk tõelises mõttes. Taas põrmuks saamine, mida meile tuhkapäeval nii selgelt ja näitlikult meelde tuletatakse, ei saa olla meie elu mõte. Isegi kui suudaksime kujutleda, et oleme tekkinud iseenesest, ei anna elu ja surma kaine vaatlemine meile vähimatki põhjust arvata või isegi loota, et võiksime oma olemasolu kuidagi säilitada, siis kui sureme – rääkimata selle olemasolu kujundamisest ja valitsemisest.

Nii saab „moodsa inimese“ elumoto kõlada ainult: "Põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sa jälle saama." Juhul, kui samastame moodsa inimese jumalatu inimesega.

Sest kui Jumal on olemas ja kui Ta on see, kes Ta on, s.t ülim hea ja kõrgeim hüve, ja kui oleme mitte tekkinud iseenesest, vaid Jumala loodud, siis on asjad teisiti. Siis on võimatu, et meie elul ei ole mõtet – sest Jumal ei tee midagi mõttetut – ja et meil ei ole eesmärki – sest meie eesmärk on määratud sellesama ülima hea ja kõrgeima hüve ehk Jumalaga.

Inimene iseendas ja selle maailma väiksuse ning piiratuse kütkeisse aheldatuna, on põrmust võetud ja peab põrmuks saama. Inimene, kes teab oma päritolu ja eesmärgi olevat väljaspool iseennast ning isegi väljaspool seda maailma, on loodud Jumala poolt ja läheb Jumala juurde tagasi.

Muidugi mitte oma jõust ega ka kuidagi automaatselt ettemääratuna. See on huvitav paradoks: ühelt poolt on Jumal andnud inimesele vabaduse, teisalt aga on täiesti selge, et inimene ise ei ole suuteline saavutama eesmärki, mille tarvis ta on loodud.

Et võiksime olla taasühendatud Jumalaga, selleks pidi Jumal ühendama end meiega: oma igaveses Pojas, kes on meie pärast ja meie õndsuseks saanud inimeseks, meie eest risti löödud, kannatanud ja surnud ning surnuist üles tõusnud ja – nii oma jumalikus kui inimlikus loomuses – üles läinud taevasse ja istunud Isa paremal käele. Jeesus Kristus on sild, mis ühendab siin- ja sealpoolse; Temas saavad üheks nii Jumal ja inimesed kui ka need, kes Temasse usuvad ja on ristitud, omavahel.

Jumal on kõike seda ette näinud ja selle teatud mõttes ka ette määranud, siiski kahjustamata inimeste vabadust uskuda või mitte uskuda, valida elu või surm. Jumal näitab meile, mis on hea ja taunib selgelt seda, mis on halb, aga inimene peab tegema ise oma otsused ning nende eest vastutama.

See kehtib ka eesmärgivaliku puhul. Iga inimese kõrgeim eesmärk on Jumal ja igavene õndsus kooselus Temaga. Sellest lähtuvalt teeb inimene ka edasised sammud: ta kas kuuletub Jumala tahtele või hakkab Talle vastu; kas usaldab end Jumala kätte – kõiges, teades, et kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad (Rm 8:28) – või taganeb Jumalast ja usust Temasse siis, kui tal on raske ja talle tundub, et Jumal on ta hüljanud.

See kehtib eriti kannatuste puhul. Pühakirja ja kaine elukogemuse järgi on selge, et neile, kes Jumalat usaldavad, ei ole kannatused mitte karistuseks, vaid pigem õnnistuseks, seda vähemalt kahes mõttes: esiteks seeläbi, et need hoiavad inimest end liigselt sidumast praeguse maailma külge, teiseks aga seeläbi, et nad annavad meile võimaluse kannatada koos Kristusega, s.t seovad meid võrreldamatult tugevamini Kristuse külge kui seda suudaks hea ja mugav elu. Ja nii nagu paastumisel, on ka kannatustel väga tugev sotsiaalne mõõde, millele viitab püha Paulus: "Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest Tema ihu, see tähendab koguduse heaks."See tähendab, et koos Kristusega kannatades ei aita me kaasa mitte ainult enda, vaid võib-olla väga paljude teiste hingeõndsusele.

Arsi pühast preestrist Jean-Marie Vianney'st räägitakse, et ta paigutas oma kirikusse lisaks senisele kahele pihitoolile (üks meeste, teine naiste tarvis) kolmanda, kohe kiriku sissepääsu juurde. See oli selleks puhuks, kui kirikusse tuli keegi lihtsalt niisama uudishimutsema, arvates, et tal ei ole kindlasti vaja minna pihile. Sellisele inimesele tuli too Jumalalt sügavale inimhinge vaatamise anni saanud preester ise vastu, võttis ta käekõrvale ning viis just sellesse "hädapihitooli". Polnud harvad juhused, kus preester taolisel puhul pihitoolis nutma puhkes, vastates pihilise hämmastusele: "Ma nutan teie eest, sest teie ise ei suuda oma pattude pärast nutta." See ei olnud mitte ainult nutmine teise inimese pattude pärast (mis võib tihtipeale olla ka silmakirjalik ja segatud kahjurõõmuga), vaid nutmine teise inimese eest.

Kristus kannatas meie pattude pärast ja meie eest – selleks, et meid taas ühendada meie igavese eesmärgiga, Jumala, meie Looja ja Isaga. Ärgem laskem Tal ilmaasjata kannatada, ärgem madaldagem end, Jumala näo järgi looduid, pelgaks põrmuks. Ja ärgem kohkugem tagasi, kui saame ise kannatades ja nuttes aidata kedagi meeleparandusele ja hingeõndsusele.

• Prev
• Next