Olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks. (2Kr 6:1)

Paastuaja I pühapäeva vanakiriklik evangeelium (Mt 4:1-11) kõneleb Jeesuse kõrbekiusatustest. Need seisavad Tema avaliku tegevuse alguses, ent ei ole kindlasti ainsad kiusatused, millega Ta pidi toime tulema. Viimaseks ja võib-olla kõige raskemaks võis olla – nii on selle üle mõtiskletud kirjanduses ja kunstis – see, kui Ta ristil rippudes pidi tegema otsuse mitte ristilt alla astuda, vaid kuni lõpuni kannatada ja surra.

Kõrbekiusatuste lugu seisab Jeesuse avaliku tegevuse ja iga-aastase paastuaja alguses selleks, et meile meelde tuletada nii Tema tee tõsidust ja raskust kui seda, et Tema tee on ka meie tee. Kristuse kiusatused on oma olemuselt ju tegelikult osalemine meie elus – nii nagu meie elu peab saama osalemiseks Tema võidus kiusatuste ja patu üle.

Siinkohal on huvitav meenutada üht püha Loyola Ignatiuse poolt kirjapandud mõtisklusharjutust, mis algab nagu ikka konkreetse näitliku olukorra kujutlemisega.

Kõnealuse mõtiskluse puhul on tegemist kolme liiki inimestega, kes kõik on omandanud kümme tuhat tukatit, ent mitte puhtal ega õiglasel viisil ega armastusest Jumala vastu, vaid mingeid kõveraid teid pidi või koguni kuritegelikke vahendeid kasutades. Kõik kolm soovivad end päästa ja otsivad rahu ning lepitust Jumalaga.

Esimene liik inimesi on, nagu öeldud, jõudnud äratundmisele, et on toiminud valesti, ja tahab oma elu muuta ning Jumalaga lepitust otsida. Paraku nad küll tahavad, kuid ei tee seda kuni oma surmatunnini.

Teine liik inimesi on valmis astuma reaalseid samme olukorra muutmiseks – ometi nii, et ebaõiglaselt omandatud vara võiks neile alles jääda. Jumal andestagu ja unustagu see, mis seljataga, aga ärgu nõudku inimeselt loobumist millestki, mis talle juba kuulub.

Kolmas liik inimesi sarnanevad teistele, ent selle vahega, et nad annavad ennast täielikult Jumala kätte ja pühendavad nii selle, mis tegelikult ei tohiks neile kuuluda, mille nad on ülekohtusel viisil omandanud, kui kõik muu Jumalale, Tema teenimiseks ja Tema auks. Loomulikult otsustades ka edaspidi hoiduda kõigest, mis võib olla kõver ja kuritegelik.

Paastuaja I pühapäeva vanakiriklikku epistlit (2Kr 6:1-10) lugedes – ning konkreetsele lõigule eelnevat ja järgnevat vaadates ja arvestades – on selge, et piibellik ja kristlik on kolmandana kirjeldatud toimimisviis.

Püha Paulus tuletab Korintose kogudusele – s.t neile, kes juba on kristlased – meelde, kuidas nad on Jumalaga lepitatud: see ei ole mitte neist enestest, vaid see on Jumala enda arm ja and. Apostel kirjutab: "Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema sees." (2Kr. 5:20-21)

See on seisukoht, millega nõustub loodetavasti enamus kristlasi, eriti need, kes on harjunud end tähistama loosungiga "Sola Scriptura! Sola fide! Sola gratia! Solus Christus!"

Ent Paulus jätkab: "Aga olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks. Ta ütleb ju: "Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval." Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!" (2Kr 6:1-2) Ja veidi hiljem: "Ärge hakake vedama võõras ikkes koos uskmatutega! Mis ühist on õigusel ja ülekohtul või mis osadust valgusel pimedusega? ... "Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist," ütleb Issand, "ja ärge puudutage rüvedat, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks."" (2Kr 6:14.17-18)

Kas pole nii, et – jättes kõrvale püha Ignatiuse mainitud esimese inimesteliigi – kõige sagedamini kohtame teisena kirjeldatuid (ka siis, kui vaatame peeglisse)? Me saame aru, et hukkume ilma Jumala ja Tema armuta, me oleme tänulikud lunastuse eest, mille Ta on meile valmistanud Kristuses. Me tunnistame isegi oma pattu – aga me ei ole valmis sellest lahkuma ...

Kristus võitis kiusatused ja loobus kõigest, mida Talle ülekohtusel viisil pakuti. Ta loobus üldse kõigest, loobus iseenese olustki (Fl 2:7), et me võiksime olla lepitatud Jumalaga ja saada Tema lasteks. Ent nagu öeldud: nii nagu Tema elu on osalemine meie elus, peab meie elu saama osalemiseks Tema omas.

Kristus võitis nii kõrbes kui Kolgatal – ja igal pool mujal – kurja väe. Selleks, et meiegi võiksime võita kurja, olgu kõrbes või kuningakodades, Kolgatal või kirgastamismäel. Peaasi, et me Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks.

• Prev
• Next