Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele. (Mt 15:26)

Peeter Helme ütleb Eestis elavate venelaste kirjanduse üle arutledes: "Kui me end juba maarahvaks peame, ei tohiks olla raske harjuda arusaamaga, et eestlased pole vastutavad mitte ainult eestlaste, vaid kõigi eest, kes sellel maal elavad. Vastutus tähendab alustuseks aga huvi, sest ei saa vastutada millegi eest, millest mitte midagi ei tea ... Kui tahame olla oma maa heasoovlikud ja vastutustundlikud peremehed nii poliitilises kui kultuurilises mõttes, peame tegema omaks kõik selle, mis sellel maal toimub. Üks viis selleks on hakata tundma senisest suuremat huvi Eesti venelaste kirjandusloomingu vastu." Seda arvamust ühes raadiosaates kommenteerinud ajakirjaniku Viktoria Korpani kriitika võib kokku võtta umbes nii: jääb mulje, nagu seisaksid eestlased kuskil kõrgel kohal ja teataksid venelastele üleolevalt, et ka nemad võivad siin elada ja eestlaste armust "omad" olla; me ei taha, et keegi meie eest vastutaks, me saame ise hakkama; ja üldse: mis on eesti kultuur ja kirjandus võrreldes suure vene kultuuri ja kirjandusega?!"

Tüüpiline teineteisest mööda rääkimine. Üks kõneleb teiste eest (või teiste ees) vastutamisest ja mõtleb sellega loobumist rahvuslikust kõrkusest ja silmaklappidest ning enda avamist teistele enda kõrval, teine aga näeb selles papalikku ja üleolevat suhtumist, millega tema rahvuslik eneseteadvus ei saa kuidagi leppida.

See on väga sarnane olukorrale, mis iseloomustab inimeste vahekorda Jumalaga. Ja pahupidi pööratuna on see sarnane olukorraga, millest tuleneb ülal viidatud evangeeliumis (Mt 15:21-28) kirjeldatud kokkupõrge juutliku ja paganliku maailma vahel.

Pahupidi pööratuna seetõttu, et siin on "muulane" see, kes otsib abi ja tunnustust – rohkem küll abi kui tunnustust – "põlisrahvuse esindaja" juurest. Võib-olla ei oleks ta tulnud, kui häda ei oleks olnud nii suur ja kõik muud võimalikud abivahendid tõenäoliselt juba tulutuina järgi proovitud. Aga ta tuleb, olles ilmselgelt valmis selleks, et ta tõrjutakse tagasi. Seepärast ta ei anna alla isegi siis, kui teda justkui põlastavalt koertega võrreldakse.

Selle evangeeliumi lugemine tekitab iga kord tõrke: kuidas Jeesus sai endale lubada taolisi ligimest alandavaid sõnu – Tema, kes on tulnud, et anda oma elu kogu inimkonna eest, tegemata vahet rahvusel või ükskõik millistel inimesi üksteisest eristavatel ja eraldavatel tunnustel? Tõenäoliselt ei väljenda Jeesus siin mitte omaenda suhtumist, vaid ütleb naisele just seda, mida naine vastuseks ootas – sest tundub, et vastuse sellele vastusele oli ta juba teel olles välja mõelnud, nii kiirelt tuli see. Oleme seda ilmselt isegi teinud: mingiks kohtumiseks või arvatavaks kokkupõrkeks valmistudes püüdnud oma vastase väiteid ette aimata ning omapoolsed vastused juba ennetavalt läbi mõelda.

Jeesus ei valmistanud naisele pettumust ja vastas nii, nagu naine arvatavasti ootas. Nüüd ei ole proovile pandud enam mitte "põlisrahvuse", vaid "muulase" uhkus – ja ta saab sellest võitu. Tema häda on nii suur. Suur on ka tema usk, et kui ta on valmis oma rahvusliku isekuse alla neelama, siis ta saab abi. Ja ta sai abi, sest erinevalt inimestest ei ole Jumal erapoolik (Ap 10:34; vrd Mt 22:16).

Kui inimesed püüavad toimida samamoodi, võivad nad saada kõrvetada. Enamasti saavadki – nii nagu Peeter Helme üleskutse avada end teisele rahvusele lükati tagasi justnimelt selle teise rahvuse poolt väitega, et "meile pole teie suuremeelsust ega haletsust tarvis". Nii see meie rikutud maailmas on – ja mitte ainult rahvusküsimustes, vaid suures osas meie igapäevasest elust ja inimsuhetest.

Eks Jumalgi saa kõrvetada. Nii nagu Kolgata ristil ja sellele eelnenud reetmises, salgamises, teotustes ja piinamistes, nii tegelikult jätkuvalt iga päev, iga kord, kui ütleme Talle oma eneseuhkuses, et meil pole Teda tarvis, me saame ka ise hakkama. Või siis, kui vastame Tema avatusele ja eneseandmisele taolise suhtumisega, mis teeb Temast vaid meie soovide ja vajaduste rahuldaja.

Nii me elame, olles ühtaegu nii omad (sest nendena näeb meid Jumal) kui ka võõrad (sest nendeks peame end ise Jumalat trotsides). Kristus on tulnud, et liita üheks nii omad kui võõrad (Ef 2:14) ja avada neile ligipääs Isa juurde (Ef 2:18), kes ei toida meid üleolevalt kui peremees laualt pudenevate leivakoorukestega, vaid on meid ülirikkalikult oma armu ja heldusega üle külvanud (vrd Mk 8:18-20).

• Prev
• Next