Ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid! (Ef 5:11)

Eesti päritolu prantsuse preester Ignace Lepp, kes kuulus II maailmasõja ja saksa okupatsiooni ajal üsna avalikult Vichy režiimi vastaste ja marssal Pétain'i kriitikute hulka, kõneleb oma päevaraamatus sellest, kuidas tal õnnestus sõja lõpul aidata üht skaudijuhti. Too oli okupatsiooni ajal saatnud oma skaute Saksamaale tööle, uskudes siiralt, et täidab nõnda oma kristlikku kohust (vrd Rm 13:1-7).

Pärast sakslaste lahkumist kogunes tolles linnas, kus nad asusid, muljetavaldav rahvahulk, kellest enamus olid endised kollaboraatorid, nüüd aga saanud üleöö vabadusvõitlejaiks, kõik väga hästi relvastatud. Korraga olla rahva hulgas hakanud levima sosin: "Sakslased tulevad tagasi!" – ja ühtäkki oli plats tühi ning tänavad ja hekid käestpillatud relvi täis. Preester läks ja otsis seepeale üles tolle heatahtliku ning nüüd oma okupatsiooniaegset tegevust kahetseva skaudijuhi ja korjas koos temaga relvad kokku – et ta võiks need hiljem lojaalsuse märgiks anda üle tõelisele vastupanuliikumisele.

See lugu toob meelde preester Vello Salo meenutused üllatusest, mis olla teda tabanud siis, kui ta 19-aastasena, veel peaaegu poisikesena, sõja lõpul Rooma sattudes, vähemalt formaalselt sakslaste poolel võidelnuna, leidis varjupaiga püha Birgitta õdede juures, kes sõja ajal olid varjanud sakslaste poolt ohustatud juute.

Mis inimesed need on, kes selliseid asju teevad? Kas ükskõiksed, kellele ei lähe korda, mis on õige ja vale, vaid kes tuima järjekindlusega ajavad lihtsalt mingit oma asja? Umbes nii kipub tänapäeva avalik arvamus tihtipeale kristlasi ja kirikut kujutama – kuigi mida aeg edasi, seda kindlamini paigutub kristlus meedias siiski pigem negatiivse kui positiivse poole peale, isegi mitte enam neutraalsesse keskmesse.

On huvitav paradoks, et inimesed, kes suhtuvad kirikusse negatiivselt, esitavad talle samal ajal väga kõrgeid nõudmisi – ja nendest nõudmistest lähtudes kritiseerivad kirikut karmilt. Hiljuti puutusin kokku inimesega, kes heitis kirikule ette seda, et Afganistanis ja Iraagis teenivate sõduritega on kaasas sõjaväevaimulikud. Kui püüdsin talle seletada, et sõjaväevaimuliku ülesandeks ei ole mitte relvade ega tapmise õnnistamine, vaid väga rasketes oludes olevate inimeste toetamine, siis sain vastuseks, et need inimesed lähevad sinna vabatahtlikult ja täie teadlikkusega olukorra raskusest – ning seetõttu justkui ei vajagi vaimulikku. Peaaegu sõnasõnalt nii: "Nad lähevad sinna tapma ja kui kirik saadab sinna vaimulikke, siis järelikult õnnistab kirik tapmist."

Siit võib teha järelduse, et vaimulikud ei tohiks teenida ka kurjategijaid, narkomaane või alkohoolikuid, aidsihaigeid, kopsuvähki põdevaid suitsetajaid ... ega üleüldse kedagi, kes kannatab nö oma süül või on teadlikult teinud kurja või eksinud. See tähendab, mitte kedagi, sest kes meist ei oleks kunagi teadlikult kurja teinud ega eksinud?

Nii kerge on sattuda kohtumõistmise laukasse – ja sealt pääsemiseks on vaja enamat kui enda juuksetutist sikutamist. Pealegi ei kipu me kohtumõistmise tuhinas kitkuma mitte enda, vaid teiste juukseid ... Isegi püha Paulus annab meile selleks õiguse, kas pole: "Ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid!"

Või siiski, pidagem: püha Paulus räägib pimeduse viljatutest tegudest. Kas ligimese üle kohtumõistmine ei ole neist esimesi ...

Vello Salo kirjutab oma sõja- ning esimestest Rooma-kogemustest: "Kui ma Soomes teada sain, et mu isa oli kodumaal langenud vene parašütistide kuulidest, hakkasin minagi kättemaksumõtteid heietama. Olin nagu pettunudki, et kogu sõja ajal ei sattunud rünnakulõiku ega saanud vaenlase pihta lasta.  Ja nüüd äkki see klooster ja need õed – hoolitsevad minusuguse eest nagu oleks see kõige targem tegu maailmas! Ei olnud midagi parata: pidin tunnistama, et see oli palju inimlikum ellusuhtumine kui minu senine. Ja äkki oli mul pettumuse asemel hea meel, et polnud sõjas paukugi teinud ja seega kindlasti mitte kedagi surmanud."

Jeesus on meile heaks eeskujuks, ja mitte ainult siis, kui Ta ristil olles palub: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad." (Lk 23:34) Kui Talle – nii inimlikul viisil – heidetakse ette, et Ta ajab kurje vaime välja kurjade vaimude ülema abil (Lk 11:15), siis Ta ei vasta: "Seda teete teie, aga mitte mina!", vaid ütleb: "Aga kui mina ajan kurje vaime välja Peltsebuli abil, kelle abil siis ajavad neid välja teie pojad? Järelikult saavad nendest teile kohtumõistjad." (Lk 11:19) See tähendab, et isegi oma vastaseid ei taha Ta välja tõugata – see oleks pimeduse viljatu tegu –, vaid Ta on tulnud, et kogu maailm Tema läbi päästetaks (Jh 3:17).

See ongi vast üks esimesi asju, milleks meile Jumala poolt antud silmi tarvitada: vaadakem, millised teod on viljakad ja millised mitte, et me ei käiks pimeduses, vaid valguses (Ef 5:8) ega pillutaks, vaid koguks (Lk 11:23).

• Prev
• Next