Nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus. (1Kr 10:4)

Sattusin kuulama Tanel Padari laulu "Võta aega" ja jäin päris sügavalt mõttesse, sest kuigi selle laulu teksti puhul ei ole ehk tegemist tipp-poeesiaga, kannab see endas siiski (millegipärast lausa üllatavat, kuigi võib-olla veidi naiivset) küpsust. Tõsi, kui laul jõudis sõnadeni "roki täiega", siis tekkis korraks tõrge, kuna küpsus näis olevat hetkega kui peoga pühitud. Aga siis tuli meelde hiljuti nähtud T-särk, millele oli maalitud kristlik sõnum: "Jesus Rocks" (Jeesus rokib) koos sõnadega: "Jesus is the Solid Rock on which I stand" (Jeesus on kindel kalju, millel ma seisan). Nii ei kestnudki mu kõhklus väga pikalt: ka "täiega rokkimine" ei pruugi olla vastuolus küpse elukäsitluse ega kristliku usuga.

Tanel Padar laulab: "Kuigi alati sul kõik ei lähe
 / kõike ju ei saagi ette näha / 
ära heidutada sellest lase / 
roki täiega / 

Võta aega veidi ringi vaadata / 
veel ei ole hilja jõuad elada
 / ava silmad mõtle peaga küll sa näed / 
leiad rõõmu elus olemise väest."

Küsimus on nüüd selles, mida tähendab elada (tõeliselt elada) ning milles seisneb elus olemise vägi. Paraku tundub, et populaarseimaks vastuseks kipub olema püha Pauluse poolt nõnda sõnastatu: "Rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima." (1Kr 10:7) Apostel viitab siin Iisraeli rahvale, kes ajal, mil Mooses viibis mäel, et võtta vastu Jumala Seadus, valmistas endale oma jumala – kuldvasika – ning ohverdas sellele ja pidas pidu.

Martin Luther ütleb Suures Katekismuses: "Mille küljes sa oma südamega ripud ja millele sa loodad, see ongi tegelikult su jumal." Nii võib meiegi elu osutuda tantsimiseks ümber kuldvasika ning meie ise – püha Pauluse sõnul – ebajumalateenijateks, isegi kui me ei ole kavatsenud ühtegi ebajumalat teenida ega mõtlegi selle peale. Tõsiselt torkama peaks meid seegi, et kuldvasikat valmistama ning sellele ohverdama ei ärgitanud rahvast keegi muu kui tõelise Jumala preestriks määratud Aaron.

Üsna sarnane lugu juhtus siis, kui Jeesus oli imelisel kombel andnud süüa viiele tuhandele mehele: "Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: "Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailma." Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja Teda vägisi kuningaks teha." (Jh 6:14-15) Jeesus ise ütles rahvale veidi hiljem: "Te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks." (Jh 6:26-27) Midagi taolist – kuigi märksa teravamas toonis – kirjutab apostel Paulus: "Nende lõpp on hukatus, nende jumal on kõht ja nende au on nende häbis; nad mõtlevad maapealsetest asjadest." (Fl 3:19)

Iisraeli rahvas oli kõrberännaku ajal – aga tõenäoliselt on samamoodi kõik inimesed kõikidel aegadel – otsekui kolmekordselt lõhestatud. Nad tahtsid ära Egiptuse orjapõlvest, ent nutsid samal ajal taga sealseid "lihapotte" (2Ms 16:3). Nad igatsesid jõuda Tõotatud Maale, ent tundsid samal ajal selle ees hirmu ning halasid, et peaksid pigem pöörduma tagasi Egiptusesse, kuna muidu nad hukkuvad (4Ms 14:3). Nad kaeblesid Moosese ees: "Kas ei olnud siis Egiptuses haudu, et tõid meid kõrbe surema? Miks tegid meile seda, tuues meid Egiptusest välja? ... Sest ei ole leiba ega vett ja meie hing tülkab seda viletsat toitu." (2Ms 14:11; 4Ms 21:5), ent samal ajal, kohe, kui neil avanes võimalus, istusid nad maha sööma ja jooma ning tõusid üles mängima (2Ms 32:6).

Kas meie tahame minna tagasi, püsida paigal või jõuda pärale sinna, kuhu oleme teel? Tõenäoliselt on kõige õigem vastus see, et tahame kõike kolme korraga – ja võib-olla veel midagi ... Ajavaim ilmselt hüüataks siinkohal, et nii ongi õige, et see ongi ainus võimalus: ühekorraga nii tagasi, paigal kui edasi. See kõlab ju nii sügavmõtteliselt, "filosoofiliselt", kõrgelennuliselt, avarapilguliselt ... Üksainus pisike viga sellel imelisel mõtte- ja eluviisil on: see on võimatu ... Aga mis sellest: "Me elame ju ainult üks kord!"

Heaks kommentaariks on siinkohal ikka sellesama laulu sõnad: "Vahel tunned nagu tobe orav ratta peal."

Nõnda siis ikkagi: "Võta aega veidi ringi vaadata / 
veel ei ole hilja jõuad elada." Või Jeesuse sõnadega: "Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks."

Mida Ta meile siis tegelikult pakub? Ta ise ütleb, et elu, ja seda ülirohkesti (Jh 10:10). Ta pakub meile  iseennast. Nii hea on lugeda mõnda ustavat koguduseliiget igavikuteele saates Issanda sõnu: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub Teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu. Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on Ta andnud ka Pojale, et elu on Temas endas." (Jh 5:24.26) Kui sa oled sellele inimesele Issanda Ihu ja Verd andes oma ihusilmaga näinud, kuidas ta on võtnud enesesse vastu tõelise elu enda Jh 6:53-57). Kui sa oled kuulnud tema usutunnistust ja tead, et temas pulbitseb igavesse ellu voolav allikas (Jh 4:14).

"Kõik sõid sama vaimulikku rooga ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus," ütleb apostel Paulus (1Kr 10:3-4). Kristus on kalju, Temas on tõeline elu ja Tema on ka meie elus olemise vägi (vrd 2Pt 1:3; 1Kr 1:18.24).

Niisiis: roki täiega!

• Prev
• Next