Uusaasta

See ongi Jumala armastamine, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked.  (1Jh 5:3)

Nägin hiljuti üht autoreklaami, mille kulminatsiooniks oli mootori käivitamisel kõlanud sügav ja mahe mürin (või pigem urin), mille peale potentsiaalne ostja hüüatas: «Kõlab nagu jõulud!»

Ma ei saa jätta märkimata, et minu jaoks seostuvad jõulud siiski millegi muu kui mootorimürinaga, olgu see isegi väga mahe mootorimürin, kuid ma mõistan, mida selle reklaamiga öelda taheti: see auto, kui peaksid selle endale ostma, täidab kõik sinu soovid ja rahuldab su salajasimadki unistused… (Oh-jah, seda õnnetut langenud ja pimestatud inimloomust!)

Nüüd, mil jõulupühad on paljude jaoks juba möödas (ehkki kirik peab jõuluaega traditsiooniliselt lausa Küünlapäevani välja), ei kõnelda telereklaamides enam mitte niivõrd kingitustest, kuivõrd uueks aastaks antavatest lubadustest (mille pidamisega olla nõnda, et vähemalt kolmveerandit neist rikub enamus inimesi juba esimese kümne päeva jooksul).

Kuna jõulude ajal süüakse palju, siis on suur osa uue aasta lubadustest seotud kehakaalu langetamise või vähemalt kontrolli all hoidmisega. Aga on ka tõsisemaid tõotusi, mis puudutavad enamasti perekonnasuhteid ja üleüldse läbisaamist teiste inimestega.

Õigupoolest pole vahet, millal keegi otsustab oma elus mõne positiivse muudatuse teha, aga ju on kalendriaasta vahetuminegi selleks päris sobiv ajahetk. Küllap me kõik teame, kui vaevanõudev on kuupäeva kirjutamisel harjuda uue aastanumbriga – nii võib kasvõi selle puhul ikka jälle ettetulevat viga kasutada teadliku meeldetuletusena, mida kõike me oleme otsustanud uuel aastal võrreldes eelnevaga teha teistmoodi.

Otsustamine on siinkohal väga oluline võtmesõna. See haarab kõiki inimese hingejõude: nii mõistust, tundeid kui tahet.

Tunded ütlevad inimesele – alguses ehk üsna ebamääraseltki –, et midagi peaks tema elus muutuma. Kui nüüd tunnetele tuleb appi mõistus – kahjuks mitte alati, aga aeg-ajalt siiski… –, siis jõuab inimene selgusele, mis see on, mis muutuma peaks, ja loodetavasti ka, kuidas.

Meil on selle kohta olemas imehea sõna: äratundmine. Selles sõnas on koos nii tunded kui tunnetus, nii emotsioonid kui mõistmine, mis ei tohiks inimeses teineteisele vastanduda, vaid peaksid üheskoos tema heaks töötama.

Ometi jääb neist kahest väheks, vaja on ka kolmandat – tahet, mis muudab äratundmise otsuseks ja otsuse teoks.

Kui sagedasti juhtub, et inimene ei jõua isegi äratundmiseni, vaid jääb norutama tunnete, tihtipeale lausa sõnastamatagi tunnete keskele… Vähesed astuvad sammukese kaugemale ning saavad oma tundeid vaadeldes ja analüüsides selgust, millises olukorras nad oma eluga viibivad ning kuidas oleks vajalik ja õige edasi minna. Paraku veelgi harvemini sünnib aga konkreetne otsus, selle ellurakendamisest rääkimata.

Tunnen seda omast käest. Sellega on umbes nii, nagu mõne valiku tegemisel kulli ja kirja viskamisega: sa viskad mündi õhku, püüad kinni, vaatad tulemust… ja siis mõtled, et parem oleks ikka veel kord visata.

Ning seejärel, kui tulemus on esimesest erinev, mõtled, et valid selle, kumb saab kolmest viskest kaks… ja seejärel üheksast viis… kahekümne ühest üksteist… üheksakümne üheksast viiskümmend…

Õnneks lõpeb tavaliselt aeg otsa, nii et inimene ei jää vähemalt lõputult kulli ja kirja viskama – aga sellega kogu õnn piirdubki, kuna otsust ei ole ikka veel.

Enamasti seetõttu, et meil ei ole piisavalt tahet, isegi kui meie tunded juhatavad meid õiges suunas ja mõistus on selge. Meie tahe on nõrgestatud, rikutud, me ei suuda seda suunata, selle täielikust kontrollimisest rääkimata. Meiega on lugu täpselt nii, nagu ütleb püha Paulus: «Head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.» (Rm 7:19)

Ainuke võimalus oma tahe taas vabaks saada, on – nii paradoksaalne, kui see ka näib – allutada see Jumala tahtele. Just nii, nagu Jeesus ütleb: «Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.» (Jh 8:31-32)

Meie olemasolu eesmärgiks on õppida tundma Jumalat ning saada Tema täiuse osaliseks. Kuna Jumal on armastus (1Jh 4:8.16), tähendab see ühtlasi, et meie olemasolu eesmärgiks ja elu mõtteks on armastus. Armastus, mis tahab teisele parimat ning on valmis ennast teise heaks kasvõi lõpuni andma.

Paljud inimesed teevad siinkohal vea, arvates, et armastus on midagi, mis on seotud üksnes tunnetega. Küllap ka seda – me tunneme armastust, ja võib-olla veelgi selgemini tunneme armastuse puudumist, samal ajal kui armastust on väga raske hoomata ja seletada mõistusega.

Aga ometi ei kuulu amastus ainult tundevaldkonda, vaid ka mõistuse ja eeskätt tahte omasse. Jeesus ütleb oma jüngritele: «Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!» (Jh 14:15), ning püha apostel Johannes lisab: «See ongi Jumala armastamine, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked.»

Tulles tagasi uue aasta lubaduste juurde: kui me tahame, et meie elus midagi muutuks, oleks kas teistmoodi või senisest veelgi paremini, siis peame selleks lisaks tunnetele ja mõistusele panema tõsiselt tööle ka oma tahte. Me peame seda tõepoolest tahtma.

Ning kui me küsime, mida – kui keegi tõesti ei tea, mille poole ta võiks oma elus senisest veelgi tõsisemalt ja innukamalt püüelda –, siis ütleb Pühakiri meile, mis on tähtsaim ja teeb kõik täiuslikuks: see on armastus.

Jumal on meid armastanud, Jumal on armastus, ja kui me tahame olla Tema lapsed, Tema sarnased, Tema «väärilised», siis on esimene ja viimne, mille poole pürgida, armastus. Nii armastus Jumala kui oma ligimese vastu – aga seda mitte ainult tunde ja mõistusliku äratundmisena, vaid selgest ja kindlasti tahtest võrsuva igapäevase, lihtsa ja praktilise eluna: «Sellest me tunneme ära, et armastame Jumala lapsi, kui me armastame Jumalat ja teeme Tema käskude järgi. See ongi Jumala armastamine, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked.» (1Jh 5:2-3)

Niisiis: uueks aastaks lubadusi andes ei tee paha taas kord kümme käsku ette võtta.

• Prev
• Next