Ilmumisaeg

Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele. (Tt 2:11)

Viimasel ajal on hakatud rääkima «tõejärgsest ühiskonnast». Eriti palju kõnelevad sellest need, kes peavad end kuuluvaks ühiskonna eliidi või «arvamusliidrite» hulka, koos valdava osaga nõndanimetatud peavoolumeediast.

Õigupoolest väljendab see jutt ülalnimetatute nördimust selle üle, et neid ei taheta usaldada, et nende poole esitatavat ei kiputa enam tingimusetult tõe pähe võtma. Muidugi väidavad nad ise midagi muud, nimelt et samal ajal, kui nemad esindavat tõde, olla ühiskond üle ujutatud kõikvõimalikust valeinformatsioonist, mida võimendab sotsiaalmeedia.

Küllap neil on osaliselt õigus. Aga samal ajal mõjub pehmelt öeldes naljakana – kuigi tegelikult on asi naljast kaugel – , et needsamad inimesed ning nende esindatav maailmavaade ja ideoloogia on juba pikka aega kuulutanud, et mingit ühest tõde ei ole ega saagi olla ning kõik on suhteline. Nagu ikka: omad vitsad peksavad…

Tõde on kahtlemata olemas. Seda nii igapäevases kui igavikulises mõttes. Kord reisil olles arutlesime selle üle ühe noormehega, kes näis esialgu olevat samuti veendunud, et «kõik on suhteline».

Küsisin temalt kõigepealt, mida see tema arvates tähendab. Ega ta õieti vastata osanudki, kuna tegemist on sõnakõlksuks muutunud väljendiga, mille algsest mõttest pole enamuse selle tarvitajate jaoks enam kuigi palju järele jäänud.

Selgitasin siis, et mõiste «suhteline» tuleneb sõnast «suhe», tähistades näiteks seda, milline on inimese suhe tema poolt vaadeldava objektiga või millises suhtes on omavahel erinevad esemed, olendid, nähtused.

Möödusime parajasti ühest tee ääres kasvavast kauni võraga puust. Ütlesin oma vestluspartnerile: «Näe, see puu on päris lähedal.» Mõni aeg hiljem: «Kuule, kas mäletad seda ilusat puud? See on üsna kaugel, eks ole – aga pane nüüd hästi tähele: see puu on täpselt sealsamas, kus ta oli ennegi, tema tegelik asukoht ei muutu põrmugi sellest, kui millisena meie määratleme oma kaugust tema suhtes, nagu ei muutu seegi, et tegemist on puuga.»

Eile oli mul umbes samasugune vestlus oma kaheksa-aastase pojaga. Ta küsis mu käest, kas briljandid on kõige väärtuslikum asi maailmas. Ütlesin talle: «Kujutle nüüd, et sa oleksid üksi inimtühjal saarel ning sul ei oleks midagi süüa. Kumb oleks sulle väärtuslikum, kas kotitäis briljante või päts leiba?» Mu poeg sai aru, mida ma talle öelda tahtsin.

«No näed ju nüüd ise, et kõik on suhteline!» võib keegi seepeale hüüatada. Ei, sugugi mitte – sest leib on endiselt leib ja briljandid ei kõlba endiselt süüa, seega on asi «suhtelisusest» kättesaamatus kauguses.

Inimeseks olemise juurde kuulub püüdlus tõe poole. Ning kui Jumal on inimesse sellise püüdluse pannud, siis järelikult on see ühtaegu nii võimalik kui ka kohustuslik.

Muidugi mitte ainult maistes või igapäevastes asjades, vaid veelgi enam igavikulistes, ka nendes on inimene kohustatud tõe poole püüdlema – ning tõe leidmine on võimalik.

Kui tegemist on üleloomuliku tõega, siis on selle leidmiseks vaja üleloomulikku – jumalikku – abi. Õigupoolest viitab kreeka keeles tõe kohta tähistatav sõna aletheia väga otseselt just sellisele väljastpoolt tulevale abile, kuna see tähendab «millegi varjust/peidust väljatoomist». Nii on sõna «tõde» sarnane sõnale «ilmutus», kreeka keeles apokalypsis – «kattest vabastamine» (nagu ka ladina revelatio).

Tõe leidmine, selles teadlikuks saamine, ei loo tõde. Tõde on olemas, selleks on asjade olemus, selleks on näiteks meie olukorra tõelisus, meie vahekord Jumalaga, meie elu, surma ja igaviku tegelikkus. See on midagi, mis on niikuinii olemas, ükskõik, milline on meie «suhe» või suhtumine sellesse, ning see ei ole «suhteline». Väide või mõtteviis, et «kõik on suhteline», on enesepettus – kahjuks väga levinud enesepettus.

Nende puhul, kes tänapäeval kõnelevad «tõejärgsest ühiskonnast», teeb asja eriti irooniliseks see, et enamasti nad siiski ei usu tõesse, neid pahandab hoopis see, et keegi teine «suhtub» asjadesse teistmoodi, kui neile õige tundub.

Seni, kui meie suhet tõesse tähistavad ainult sõnad aletheia, apokalypsis ja revelatio, on «kõige suhtelisus» mingil määral ehk isegi vabandatav – või vähemalt mõistetav. Umbes nii, nagu püha Paulus ütleb oma endiste usukaaslaste kohta: «Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata.» (1Kr 3:14)

Ent ta lisab kohe: «…see eemaldatakse Kristuses.» – mis tähendab, et Temas saab kõik vastuvaidlematult selgeks.

Sellise tõe avalikukssaamise kohta on Pühakirjas üks teine sõna: epifaneia – «ilmumine, avalikuks saamine». See on midagi, mida võrreldakse päikese ja tähtede paistmisega (vrd Ap 27:20), päevatõusuga (Lk 1:78-79) – see on vastuvaidlematult nähtav kõigile, kellel on üldse nägemise võime.

Kirik kasutab seda sõna Issanda ilmumise püha tähistamiseks. See, mis on meie jaoks kujunenud vaid jõuluaega lõpetavaks Kolmekuningapäevaks, on kiriku liturgilises traditsioonis tegelikult suur ja tähtis püha nimega Epifaania – [Issanda] Ilmumine (või ka Theofaania – Jumala avalikuks saamine), ning vana pärimuse kohaselt tähistatakse sellel päeval kolme sündmust: hommikumaa tarkade külaskäiku kogu maailma Päästja kummardamiseks, Jeesuse kui Jumala Poja ja Messia missiooni avalikukssaamist meie pattude ärakandjana Tema ristimisel Jordanis Ristija Johannese poolt ning Kristuse jumalikkuse manifestatsiooni Kaana pulmas Tema esimese avaliku imeteo kaudu.

Ei ole õige väita, et «kõik on suhteline», tähenduses, nagu tõde polekski. Ent samal ajal on kahtlemata möödapääsmatult vajalik, et meil oleks oma suhe tõesse – ning selleks tuleb tõe poole püüelda, seda tundma õppida ja tunnustada ning sellest ka tunnistust anda.

Jumal tuleb meile selleks oma Püha Vaimu ja Sõna valgusega kindla peale appi, sest Tema «arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele».

• Prev
• Next