Ilmumisaja IV pühapäev

Jumal ei ole meile ju andnud arguse Vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse Vaimu. (1Tm 1:7)

Jumal ei tee midagi kogemata, juhuslikult ega ilmaasjata. Nii on kõiges, mida me Temast ja Ta tegutsemisest teame, meie jaoks oluline sõnum, olgu peidetud või teinekord kohe esimesest hetkest ilmselge.

Kuna evangeeliumid annavad meile üksnes väga kokkusurutud ülevaate Jeesuse elust, ei saa neiski olla midagi juhuslikku ega üleliigset, ja see tõdemus puudutab ka evangeeliumite ülesehitust ning nendes jutustatavate lugude järgnevust üksteisele.

Püha Matteus toob üsna oma evangeeliumi keskel meieni terve rea tähendamissõnu, milles Jeesus kõneleb Taevariigist, õpetades oma jüngritele nende kaudu Taevariigi saladusi, nagu Ta ise ütleb – me teame, milleks: et Tema jüngrid tulevikus neidsamu saladusi edasi jagaksid.

Tähendamissõnadele järgneb külaskäik kodupaika, kus Jeesus tagasi lükatakse, ning seejärel meenutus Ristija Johannese vangistamisest ja hukkamisest.

Jeesus tahtis esialgu seepeale rahva keskelt ära minna, ent kui Ta nägi, et kõigest hoolimata tungleb Tema ümber tohutu hulk inimesi, kes otsivad Tema abi ja õpetust, siis «läks Ta meel haledaks ning Ta tervendas nende haiged» (Mt 14:14).

Et tegemist oli tühja paigaga ja saabus õhtu, tegid jüngrid Jeesusele ettpaneku rahvas küladesse toitu otsima saata. Jeesus vastas neile seepeale: «Neil ei ole tarvis ära minna. Andke teie neile süüa!» (Mt 14:16)

See on tõenäoliselt võtmesalm edasise, ka õige pea järvel toimunu (Mt 14:22-33) mõistmiseks: «Neil ei ole tarvis ära minna – andke teie neile!»

Jüngritel pole esialgu anda midagi. Nad leiavad küll viis leiba ja kaks kala, ent ikkagi on Jeesus ise see, kes pidi oma jumaliku väega mitu tuhat meest ning peale selle hulga naisi ja lapsi ära toitma.

Küllap see, mis nüüd järgnes, oli kõike eelnenut kokku võttev õppetund – sest Jeesus on Meister, Õpetaja, ning Tema jüngrid on Ta õpilased.

Jeesus saadab nad minema, on üksinda palves ning läheb seejärel üle vee kõndides jüngrite juurde. Viimased on paadiga järvel, heitlemas lainete ja vastutuulega. Jüngrid ei tunne Jeesust ära ning hakkavad Teda nähes ja viirastuseks pidades hirmust kisendama.

Pärast seda, kui Jeesus oli jüngreid julgustanud ja ennast neile tunda andnud, ütles Peetrus Talle: «Issand, kui see oled Sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!» (Mt 14:28)

Vahetevahel pannakse seda Peetrusele pahaks, nagu kiusaks ta Issandat, nii et ka Jeesuse noomitus veidi hiljem – «Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?» (Mt 14:31) – käiks justkui soovi kohta, et Jeesus ta vee peale kutsuks.

Ehk see siiski ei ole nii. Jeesus vastab Jeesuse palvele lihtsalt: «Tule!» (Mt 14:29)

Jumal ei lase ennast kiusata ega ega kiusa ka ise kedagi (Jk 1:13), seega ei tee Ta midagi, mida Ta ise õigeks ei pea, niisiis ei olnud Jeesusel midagi selle vastu, kui Peetrus tahtis Tema juurde vee peale tulla. Vastupidi, see ehk oligi kogu asja mõte, ning probleemiks kujunes hoopis Peetruse suutmatus olla üle hirmust, Jeesust täielikult ja lõpuni usaldada ning seeläbi kindlalt vee peal püsida.

«Neil ei ole tarvis ära minna. Andke teie neile süüa!» oli Jeesus oma jüngritele ütelnud. See on sama, nagu Ta ütleks: «Tuleb aeg, mil ka teie peate olema valmis tuulest ja laineist hoolimata paadist välja vee peale astuma – selleks, et mitte enam teid endid, vaid keegi teine teie käe läbi uppumisest päästetaks.»

Püha Paulus kirjutab samast asjast oma õpilasele piiskop Timoteosele: «Sel põhjusel tuletan ma sulle meelde, et sa taas õhutaksid lõkkele Jumala ande, mis on sinus minu käte pealepanemise kaudu. Jumal ei ole meile ju andnud arguse Vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse Vaimu. Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ega mind, Tema vangi, vaid kannata koos minuga kurja evangeeliumi pärast Jumala väe abil, kes on meid päästnud.» (2Tm 1:6-9)

Püha Paulus oli veendunud oma õpilase siiras usus (1Tm 1:5), seepärast tuletas ta talle meelde, milline suur kutsumus tal on, milline on Jumala and, mille osaliseks ta oli saanud apostli käte pealepanemise kaudu: see on Püha Vaim, otsekui Jumala tuli, Jumala väe ja armastuse ja kindlameelsuse Vaim.

Jumala Vaim annab väe anda tunnistust Issandast isegi Evangeeliumi pärast kurja kannatades.

Jumala Vaimu läbi on meisse valatud Kristuse armastus – ennast lõpuni andev ja teist kuni lõpuni vastu võttev armastus, mis on saanud avalikuks seeläbi, et Kristus on surnud patuste eest, ning peab saama avalikuks ka seeläbi, et Tema jüngrid on valmis jätma elu oma ligimeste eest (vrd Rm 5:5-8 ja 1Jh 3:16).

Jumala Püha Vaim õpetab ja kasvatab meid mõistlikkuses ja kindlameelsuses. Oma esimeses kirjas Timoteosele ütleb püha Paulus: «Selle korralduse eesmärk on armastus puhtast südamest ja heast südametunnistusest ja siirast usust.» (1Tm 1:5) See on hea selgitus vastuseks küsimusele, mida tähendab mõistlik, mõõdukas või kindlameelne elu Pühas Vaimus.

Tulles tagasi Jeesuse ja Tema jüngrite juurde tuulisel ja lainetaval järvel: Jeesus näitas neile selle sündmuse kaudu mitte ainult seda, et Ta on tõesti Jumala Poeg, kellel on meelevald käsutada ka loodusjõude, vaid et kord tuleb aeg, mil Tema jüngrid peavad tegema ehk veelgi suuremaid tegusid, et Jumala pääste ulatuks maailma äärteni (vrd Jh 14:12 ja Ap 1:8).

Pidagem meeles: «Jumal ei ole meile andnud arguse Vaimu!»

• Prev
• Next