Kolmas pühapäev enne Paastuaega

Mitte, et te olete suurim kõigist rahvaist, ei ole Issand teid eelistanud ja valinud, ei, te olete ju väikseim kõigist rahvaist, vaid sellepärast et Issand teid armastas. (5Ms 7:7-8)

Viimastel kuudel on Ameerikas jõudsalt osakaalu omandanud uus põhjus abielulahutuseks: Donald Trump. Õigemini suhtumine temasse, kusjuures väidetavalt on lahutust taotlevaks abielupooleks enamasti resoluutselt Trumpi vastu olev naine, kes ei suuda jagada elu ega voodit Trumpi pooldava mehega.

On küll enam kui tõenäoline, et taolistes abieludes peavad tegelikud probleemid peituma kuskil mujal ning olema märksa pikaajalisemad, aga sellegipoolest ei saa salata, et viimatised presidendivalimised on kogu Ameerika ühiskonda, sealhulgas perekondi, senisest veelgi rängemalt lõhestanud (või vähemalt pinna all üha suuremaks käriseva lõhe täiesti selgelt esile toonud, nii et keegi ei saa selle reaalsust enam eitada ega tõsidust pehmendada).

Lõhe ei jookse läbi mitte ainult abikaasade, vaid ka vanemate ja laste, vendade ja õdede, sõprade, koolikaaslaste vahelt, kusjuures paljud varasemad vastandumised, olgu rassilised või klassilised, näivad olevat oma aktuaalsust kaotamas, nende asemele on astunud midagi uut.

Või hoopis vastupidi, midagi vana, midagi tõeliselt iidset ja põhjapanevat: nimelt erinev arusaamine sellest, mida filosoofias ja teoloogias tähistatakse mõistetega «loomus» ja «olemus». Ning vahetegijaks kahe poole vahel on ikka toosama vana madu, kes sosistab lakkamatult: «Te saate Jumala sarnaseks… te juba oletegi seda…» (vrd 1Ms 3:1-7)

Küllap ei ole praegusaja suurimaks probleemiks see, et inimene end sõna otseses mõttes Jumalaks peaks. Aga see ei tähenda, nagu ta ei teeks seda sisuliselt, kasvõi juba ligi kahe ja poole aastatuhande eest Protagorase poolt sõnastatud arusaama näol, et «inimene on kõigi asjade mõõt».

Protagorase jaoks tähendas see muuhulgas, et pole niisugust asja nagu muutumatu tõde millestki iseeneses: vastupidi, kõik, mis on, on nii, nagu see on kellegi jaoks (nagu see talle näib), liiatigi vaid teatud kindlal ajahetkel.

Vaevalt küll rajavad tänapäeva relativistid oma mõtteviisi otseselt Protagorasele, ent sisuliselt on see täpselt sama või astub koguni sammukese veelgi kaugemale: tõde pole mitte see, et tunnetus langeb ühte tunnetatava tegelikkusega, ega isegi mitte ainult see, kuidas minule miski tundub, vaid mina kui kõikide asjade mõõt olen nüüd ka kõikide asjade määraja, s.t tõde on see, mis mulle meeldib ja kuidas mina tahan.

Kristlane usub, et kõikide asjade mõõt on Jumal. Jumala poolt vaadates võib tõepoolest öelda, et kõik on nii, nagu Talle näib – ja see, kuidas Talle näib, tõepoolest on nii, nagu näib. Vanad teoloogid ütlevad Jumala olemusest kõneldes, et Jumal on absoluutselt lihtne, s.t Temas on kõik üks – nii Tema olemine, Tema omadused kui ka teadmine. See tähendab, et oma teadmisega millestki Jumal ühtaegu loob selle, mille Ta teab olevat, ning määrab ka loodu olemuse sellisena, nagu see on.

Me teame, mis juhtub siis, kui inimene üritab hakata Jumalaks – s.t seab iseennast kõige mõõduks: tulemuseks ei ole mitte nagu Jumala puhul loomine, elu, olemine, vaid vastupidi: laostumine, surm ja häving.

Inimese ülesanne on püüelda tõe poole, reaalsuse tõese tunnetamise poole. Viimselt tähendab see kohustust püüelda Jumala poole, kuid alustada tuleb väiksemast, nii meid ümbritsevast maailmast kui iseendast. Ja siingi tuleb lähtuda õigest mõõdust – mitte iseendast, vaid Jumalast.

Kristlasest realist tajub oma piiratust, ebatäiuslikkust – ning erinevalt relativistist leiab ta, et selle ületamiseks tuleb viia iseennast kooskõlla oma tegeliku olemusega, oma tõelise kutsumusega, mille määrab Jumal kui kõikide asjade mõõt, kui kõige Algus ja Ots.

Relativist kipub pigem muutma maailma, olgu loodut oma arusaamist mööda paremaks tehes või ühiskonda ja tavasid kritiseerides pidevat revolutsiooni kavandades ja läbi viies. Heaks näiteks on siinkohal läänemaailma lausa hullusena haaranud püüd tunnistada valeks inimkonna enesestmõistetav jagunemine sugupoolteks ning kuulutada meheks ja naiseks olemine üksnes «sotsiaalseks konstruktsiooniks», mille üle peaks igaüks saama otsustada vastavalt omaenda äratundmisele.

Muidugi põrkuvad taolised põhjani erinevad arusaamad inimesest, ühiskonnast, asjade olemusest ja ka loomulikkusest omavahel lootusetult, seepärast ei maksa imestada, kui ka aastakümneid kestnud abielud enam vastu ei pea – kuigi tundub ikkagi veider, kui lahutuse ajendiks osutub ühe või teise poliitiku saamine või mittesaamine presidendiks.

Midagi on kogu selles loos veel varjul – nimelt see, et segadus ei valitse mitte ainult asjade mõõdu ja olemuse küsimuses, vaid ka selles, mis on inimese jaoks rohkem või vähem oluline, kusjuures seda isegi mitte üleloomulikku mõõdet sisse tuues, vaid pelgalt loomuliku juurde jäädes.

Loomuliku, sealhulgas inimloomuse juurde kuulub kõik see, mis teeb inimesest inimese ning mida ta eluks vajab – alates tema enda ihust ja hingest ning jätkates teda ümbritseva loodu ja loomiskorraga.

Inimese esmaseks loomulikuks ülesandeks või kutsumuseks on olla see, kelleks Jumal on meid loonud, s.t Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodud inimene. Kuna see on võimatu ilma ühenduseta Jumala, oma Loojaga, on taolise ühenduse saavutamine meie tähtsaim loomulik eesmärk, ning kõik loomulikud vahendid, mis Jumal on meile kinkinud, seisavad eeskätt selle eesmärgi saavutamise teenistuses.

Nii ka näiteks abielu, mille esmane otstarve on anda inimesele kaaslane, kes oleks alati ja kõiges tema kõrval ning aitaks tal liikuda talle Jumala poolt seatud eesmärgi poole. Kahtlemata ei saa me alahinnata ka kõike muud, mis abieluga kaasas käib – või õigemini ei tohiks me abielu erinevaid tahke üksteisele vastandada, vaid peaksime neid nägema üheskoos suure eesmärgi heaks töötamas. Näiteks on abielu Jumala poolt inimesele kingitud võimalus õppida ja praktiseerida armastust – ning viimselt on armastus ainus tõeline tee Jumalast osasaamiseks.

Kui teravas vastuolus taolise abielumõistega on mõtteviis, mis nõuab lahutust, kuna abikaasa on hääletanud «vale» presidendikandidaadi poolt…

Aga mis veelgi olulisem: kui vildakas peab olema inimeste jaoks asjade tähtsuse järjekord, kui poliitilised eelistused kaaluvad üles abielu kui Jumala poolt meile kingitud imelise vahendi oma tõelise inimlikkuse ja igavese eesmärgi saavutamiseks…

Võime olla tänulikud, et kõikide asjade mõõt pole mitte meie, vaid Jumal, sest me teame, et Tema ei eksi asjade tõelise väärtuse mõõtmisel – ja et väärtuse mõõdupuuks ei ole mitte kellegi väiksus ega suurus, poliitilistest vaadetest või soenguvalikust rääkimata, vaid üksnes Jumala mõõtmatu armastus.

• Prev
• Next