Teine pühapäev enne Paastuaega

«Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva, ja teie olete tulnud nende vaeva vilja lõikama.» (Jh 4:38)

Evangeeliumides on mitmeid kohti, kus Jeesus näib kõnelevat vastu mitte ainult tavapärastele arusaamadele, vaid ka inimlikule õiglusele.

Näiteks Septuagesima pühapäeva vanakiriklikus Evangeeliumis, milles jutustatud tähendamissõnas ei soostu peremees maksma terve päeva rühmanud töötegijatele rohkem kui neile, kes olid töötanud vaevalt tunnikese.

Või Sexagesima pühapäeva vanakiriklikus Evangeeliumis, kus Jeesus ütleb enne, kui selgitab oma jüngritele tähendamissõna külvajast: «Teile on antud ära tunda Jumala riigi saladusi, aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades, et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks.» (Lk 8:10) – nagu tahakski Ta, et enamus inimesi Tema sõnumit ei mõistaks, ning tõstaks oma lähemad jüngrid privilegeeritud seisusesse.

Ka Johannese evangeeliumis näib Jeesus otsekui õigustavat seda, et üks näeb vaeva, teine aga kogub saagi – see ei ole midagi, mille saaksime tingimusetult heaks kiita, ja nii mõnigi võib seda lugedes sedastada, et Pühakiri julgustab muiduleivasöömisele ja ebaõiglusele.

Nende ja teiste taoliste pühakirjakohtade mõistmiseks on hea vaadata tagasi sellele, millest oli juttu eelmise nädala mõtiskluses: see on vahetegemine loomuliku ja üleloomuliku vahel, lähtudes seejuures konkreetselt kiriku õpetusest, kuna neile mõistetele võib anda väga mitmesuguse, teinekord üsna laiagi sisu.

Traditsiooniline teoloogia käsitleb loomulikuna kõike seda, mis kuulub loomu poolest inimese juurde ja inimesele – millele tal n-ö on õigus – kuigi viimselt tuleb ka see «õigus» ikkagi Jumala teenimatust armust, kuna Jumal mitte ei pidanud inimest looma, vaid tegi seda täiesti vabast tahtest, sellega ühtlasi ka «ette määrates» kõik selle, mida Ta sestpeale inimesele «võlgneb».

Kui kõneleme üleloomulikust, siis on asjad esmapilgul märksa keerulisemad, isegi segased: näiteks oleme harjunud «üleloomulikuks» nimetama kõike ebaharilikku, n-ö paranormaalset.

Kiriklik teoloogia kasutab sõna «üleloomulik» (supernaturalis) aga väga kitsalt ja konkreetselt selle kohta, mida Jumal meile ei «võlgne», vaid mille Ta kingib meile oma õndsakstegeva armuna.

Kui inimese loomulik eesmärk on oma tõelise inimlikkuse taasleidmiseks õppida tundma Jumalat ning elada ühenduses Temaga, siis on Jumala poolt meile Tema armu läbi kingitud üleloomulik eesmärk saada Jumala lapseks ning näha Teda kord palgest palgesse, niisugusena, nagu Ta on, pärides seeläbi igavese, kõike meeltega kogetavat ületava õndsuse. Püha Johannes väljendab seda nõnda: «Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks ja need me olemegi… Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui Tema saab avalikuks, siis me oleme Tema sarnased, sest siis me näeme Teda, nii nagu Ta on.» (1Jh 3:1-2)

Kuna Jumal on «absoluutselt teistsugune», siis ei ole meil võimalik Teda kogeda ihulikult, ei nägemise, kuulmise ega ühegi teise meele kaudu. Väga hästi illustreerib seda lugu sellest, kuidas prohvet Eelija seisis Hoorebi mäel Issanda ees: Jumalat ei olnud ei kaljusid purustavas tormituules, ei maavärisemises ega tules, küll aga vaikses, tasases sahinas (1Kn 19:11-12).

Muidugi oli ka too vaikne, tasane sahin meeltega kogetav, aga sisuliselt viitab see lugu siiski nimelt tõsiasjale, et Jumala kogemiseks on vaja midagi muud, on vaja üleloomulikku, kuna Jumal on «üleloomulik». Ja mis veelgi tähtsam, see «üleloomulik» ei tähista mitte niivõrd tajumisviisi, kuivõrd ärateenimatust – see on arm, õndsakstegev arm.

Muide, «õndsus» ei ole mitte ainult «päästmine», nagu seda sageli sünonüümina kasutatakse, vaid ka see, mis päästmisele järgneb – igavene elu täiuslikus õnnes. See on ka põhjus, miks me ei tohiks Jeesuse puhul sõna «Päästja» kasutades loobuda ka varasemates piiblitõlgetes kasutatud sõnast «Õnnistegija».

Kuidas seda «üleloomulikku», näiteks üleloomulikku jumalanägemist, mõista? Üks võrdpilt, mida vahetevahel kasutatakse, on järgmine: kui me tahame õppida tundma mõnd kunstnikku, siis mingil määral on meil võimalik seda teha tema teoseid vaadeldes; järgmiseks sammuks oleks tema kohta lugemine, teiste muljete ja kogemuste kuulamine, temast endast tehtud piltide vaatlemine; päriselt aga õpime teda tundma vaid siis, kui temaga isiklikult kohtume ja vahetult suhtleme.

Meie loomulik jumalakogemus on sarnane esimesega: me teame Jumala kohta midagi Tema loodu põhjal, oma loomulike meelte ja mõtlemisvõime abil.

Teiseks sammuks on Jumala kohta kuulmine, Tema kogemine Jumala üleloomuliku ilmutuse, s.t Pühakirja ning Kristuses teostunud lunastustöö ja selle jätkumise kaudu Kiriku armuvahendites (sõnas ja sakramentides), mille viljast osasaamiseks peab loomulikule lisanduma juba ka üleloomulik, s.t Jumala poolt meile kingitud usk.

Kolmas aste on aga Jumala vahetu «nägemine» – mitte enam ihulike meelte abil, vaid mingil meile praegu veel saladuseks jääval viisil Jumala täielik «enesesse vastuvõtmine» ja täielikult Temasse vastuvõetud olemine (seejuures ikka nii, et Jumal on Jumal ja meie jääme nendeks, kes me oleme – Tema loodud inimesteks). Siia sobivad hästi apostel Pauluse meenutatud prohvet Jesaja sõnad: «Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad.» (1Kr 2:9; vrd Js 64:3)

Nii ei räägi Jeesus ka siis, kui Ta õnnitleb oma jüngreid selle üle, et nood võivad lõigata midagi, mille heaks keegi teine on pidanud vaeva nägema, mitte loomulikust – s.t mitte sellest, millele kellegi oleks õigus –, vaid üleloomulikust, sellest, mida Jumal kingib armust, teenimatult.

Jeesus ütleb: «Minul on süüa rooga, mida teie ei tea… Minu roog on see, et ma teen Selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan Tema töö.» (Jh 4:32-34) Jeesus ei ole tulnud mitte ainult selleks, et kaotada ära pattulanguse loomulikud tagajärjed, milleks on näiteks haigused, kannatused, surm, vaid et kinkida meile tagasi suurim Aadama ja Eeva poolt kaotatud vara: Jumala üleloomuliku nägemise õndsakstegev arm.

Kirik ütleb oma liturgias veelgi enam, nimelt et Jumal on langenud inimloomuse Kristuses algsest veelgi imelisemana taastanud: Ta on meid Temas oma lastena vastu võtnud, adopteerinud, nii et me oleme nüüdsest peale mitte ainult Jumala loodud ja kodakondsed, vaid Tema perekond ja pärijad. Püha Paulus kirjutab: «Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos Temaga kannatame, siis meid ka koos Temaga kirgastatakse.» (Rm 8:17)

• Prev
• Next