Ei suudeta uurida Tema kohtumõistmisi ega jälgida Tema teed! (Rm 11:33)

Kolmainupüha peaks tänapäeva inimestele hästi sobima, sest tundub, et kolmainsusõpetust kasutatakse üha enam selleks, et näidata, kui mõistetamatu ja arusaamatu on Jumal ning kui mannetud on kõik meie inimlikud sõnad ja mõisted Tema kirjeldamiseks – sealhulgas õpetus Jumala kolmainsusest.

Meie sõnad ja mõisted ongi mannetud, seda taipasid ja tunnistasid ka varasemate aegade teoloogid ja kirikuisad. Aga siiski on siin oluline erinevus: kui tänapäeval tundub vahel, et Jumala kohta võib kasutada ükskõik milliseid sõnu või võrdpilte ja need kõik on "õiged", siis vanadel aegadel kaaluti hoolikalt ja püüti piinliku täpsusega valida Jumala kirjeldamiseks ja Tema olemise saladuse avamiseks just selliseid mõisteid, mis oleksid vähegi täpsed ja ühemõttelised.

Taolise erinevuse põhjus on lihtne: viimastel sajanditel levinud arusaama järgi ei ole inimene võimeline tunnetama (objektiivset) tõde, nii et tõetunnetuse asemel on tal pigem tõetunne – ja jumalatunnetuse asemel jumalatunne või "religioosne tunne" või "usuline kogemus". See ühtlasi tähendab, et kuna mingit objektiivselt tunnetatavat tõde ei ole, on objektiivne tõde see, mida ükskõik kes ükskõik millisel viisil subjektiivselt tunnetab. Kõik need, kes väidavad vastupidist – kes üritavad selgitada, et miski on siiski kõikide jaoks ühiselt kehtiv tõde –, tembeldatakse sallimatuteks fundamentalistideks.

Tõsi, kirikuisade kohta ei julgeta seda öelda, ammugi mitte apostlite ega Jeesuse enda kohta. Aga siin on leitud teine lahendus: öeldakse, et see, mida nemad õpetasid, kõnelesid ja kirja panid, on "nende tõde", s.t nende religioosne tunne(tus) või usuline kogemus. Aga nendega üheväärne on "meie tõde" ja meie religioosne tunne(tus) ning kogemus – ja kui need tunduvadki olevat üksteisega vastuolus, siis on see vastuolu üksnes näiline, kuna ainus objektiivsus on ju meie tunnetuse subjektiivsus ning järelikult on nad kõik ühtviisi tõde. Nii ei ole muidugi ühte tõde, aga seda parem – ongi hea, kui tõdesid on palju (palju on ju rohkem ja parem kui üksainus) – ning häda neile, kes julgevad väita vastupidist (sest sel puhul subjektiivse tõe objektiivsus muidugi ei kehti).

Isegi Piibel näib taoliseks mõtteviisiks – vähemalt jumalakäsitluse puhul – alust andvat: "Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida Tema kohtumõistmisi ega jälgida Tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud Talle nõuandjaks?" (Rm 11:33-34) Niisiis ei tea me Jumalast õigupoolest midagi ega ole võimelised Teda tõeliselt tunnetama (või õigemini: kõik jumalatunnetused on võrdsed, nii et kui üks neist on tõde, siis peavad olema ka kõik teised). Taolise mõttearenduse lõpptulemuseks on kas agnostitsism, s.t arusaam, mille kohaselt me ei teagi Jumalast tegelikult midagi, või sünkretism, kuna igasugune jumalatunnetus väljendab inimese religioosset tunnet või kogemust ja peab seetõttu paratamatult olema tõde.

Taolise "piibliseletuse" puhul unustatakse muidugi täielikult tsiteeritud kirjalõigu kontekst. Kontekstiks on aga apostel Pauluse mure selle pärast, et tema rahvus- ja (endised) usukaaslased ei ole võtnud vastu Kristuse evangeeliumi ning on seetõttu määratud hukkuma. Paulusel ei tule pähegi, et oleks mingi muu võimalus: inimene kas võtab vastu ja tunnistab omaks selle tõe, mida apostlid talle kuulutavad, või ta hukkub: "Nagu me oleme teile juba ütelnud ja praegu ma ütlen jälle: kui keegi kuulutab teile mingit evangeeliumi selle asemel, mis te olete vastu võtnud – see olgu neetud!" (Gl 1:9)

Oma mures Iisraeli rahva pärast – võib-olla kaasnes sellega ka teatud annus seesmist segadust, sest Jumal oli ju ometi andnud oma rahvale igavesed tõotused – otsib püha Paulus kujunenud olukorrale mõistlikku selgitust ja leiabki selle. Ta taipab ühtäkki, et Iisraeli rahva südamekõvadus on teeks, mille kaudu evangeelium jõuab paganate juurde – sest kui juudid oleksid Kristuse kohe vastu võtnud, ei oleks apostlid võib-olla paganate juurde läinudki. Ja teistpidi: see ühe tõelise juudi jaoks arvatavasti uskumatuna tunduma pidanud halastus, mille osaliseks paganad on ühtäkki saanud, juhib viimaks ka Iisraeli pöördumisele ja meeleparandusele, selles on Paulus veendunud. See äratundmine panebki ta hõiskama, sest järsku on ta mõistnud, et kõik on ikkagi tõepoolest Jumala käes ja Jumal ei ole oma rahvast hüljanud, vaid valmistab just taolisel imepärasel viisil pääsemise kõigile, nii paganaile kui juutidele: "Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida Tema kohtumõistmisi ega jälgida Tema teed!"

Need Jumala "kohtumõistmised" ei tähista mitte lihtsalt Tema toimimisviisi, vaid on tõepoolest kohtumõistmised – kreeka sõna krima võib tõlkida lausa hukkamõistmisena, s.t Paulus mõtleb siin tõepoolest justnimelt juutide "paadutamisele" Jumala poolt, mis näib esmapilgul kohutava karistuse ja lootusetu ning väljapääsmatu hukatusekuristikuna, kuid on tegelikult hoopis armuvahend paljude rahvaste päästmiseks. Sellele annab lisa lause teine pool: keegi ei suuda jälgida Issanda teed, s.t Tema teed, Tema toimimist, on raske, peaaegu võimatu isegi märgata. Nii võime tihtipeale sattuda ahastusse, sest meile tundub, et Teda ei olegi, et Ta on meid maha jätnud – ent tõeliselt on Ta alati meie juures ja alati tegevuses, kusjuures mitte lihtsalt niisama, vaid meie ja kõikide inimeste päästmiseks.

Kolmainupüha peaks tänapäeva inimestele hästi sobima, aga mitte seepärast, et kolmainsusõpetuse taha on hea peita meie teadmatust või koguni hoolimatust Jumala suhtes, vaid seetõttu, et kolmainsusõpetus julgustab meid tundma Jumalat nii, nagu Ta on: meie Looja, Hoidja, Lunastaja, Päästja, Õnnistaja, meie tõelise ja igavese Elu endana. On ainult üks Jumal, ja tõde Tema kohta on see, et Ta on andnud oma ainusündinud Poja, kes sai lihaks Püha Vaimu läbi Neitsi Maarjast, sündis inimesena, kannatas, suri ja tõusis üles meie pärast ning meie õndsuseks. Muud evangeeliumi ei ole: "Temast ja Tema läbi ja Temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti! Aamen." (Rm 11:36)

• Prev
• Next