Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal
 püsib temas. (1Jh 4:16)

Püha Gregorius Nazianzist on öelnud (ariaanide kohta): "Neil on templid, meil on Jumal. Neil on rahvahulgad, meil on inglid. Neil on kuld ja hõbe, meil on puhas usk ja õpetus." Tegemist oli raske ajaga: Nikaia kirikukogu oli Ariuse eksituse küll hukka mõistnud – Arius õpetas, et Jumala Poeg ei ole Isaga olemuselt ühtne, vaid on Jumala poolt loodud olend justkui Jumala ja ülejäänud loodu vahepeal –, ent mitmesuguste jõudude, sh poliitiliste huvigruppide toel omandas ariaanlus üha enam mõju, eriti sõjaväes, keisrikojas ja Konstantinoopolis. Reformatsioonijärgsest ajast tuntud põhimõte cuius regio, eius religio (kelle valitsus, selle usk) maksis ilmselgelt ka kaksteist sajandit varem, märksa suuremal määralgi kui uusaegses Euroopas, sest oli aegu, mil õigest usust ja õpetusest kinni hoidvaid piiskoppe, preestreid ja lihtsaid usklikke pagendati või koguni hukati lausa massiliselt (tõsi, tuleb olla aus ja tunnistada, et hiljem, kui tõrjutuks osutusid ariaanid, ei pruukinud nende käsi käia paremini).

Siiski tunduvad püha Gregoriuse sõnad, millega ta kirjeldas oma kaasaega, osutuvat juba peaaegu tõeks tänapäevagi kohta. Võib-olla selle erinevusega, et need, kes esindavad tänapäeval nn võimu- ehk "peavoolu"-kirikut (vähemalt protestantlikus maailmas), võivad kiidelda küll templite ja veel ka kulla ja hõbedaga, ent mitte kuigivõrd suurte rahvahulkadega. Välja arvatud siis, kui parajasti toimuvad valimised – siis tulevad välja ja otsustavad oma koguduses võimuküsimusi need, kes ei jõua iial jumalateenistustele (selline on olukord näiteks ühe Pärnu praostkonna koguduse Rootsi sõpruskoguduses).

Psühholoogiaprofessor Tõnu Lehtsaar kirjutab homopropaganda võidukäigu põhjuste üle arutledes: "Homokäitumist kirjeldatakse positiivsete mõistete kaudu, nagu seda on inimõigused, tolerants, isikuvabadus, progress, areng, vabanemine. Mittenõustujad on homofoobid, vihkajad, fossiilid, fundamentalistid, tagurlased, haiged. On loomulik, et inimesed tahavad kuuluda esimesse ja mitte teise loetelusse. Homoideoloogia üks levinud võte on sildistamine. Üheks laialdaselt kasutatavaks sildiks on vihkamine."

Niisiis võime üldistades öelda, et kõik, mis toimub tänapäeva "kristlikus" ühiskonnas ja moodsas, "täisealiseks" saanud maailmale ja inimesele sobivas kirikus, sünnib vihkamise vastu ja armastuse nimel. Kas ei ütle Pühakirigi, et peame üksteist armastama? Kuidas me saame siis kellelegi midagi keelata või kellegi usulisi seisukohti eksiõpetusena hukka mõista? Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas.

Muidugi sõltub kõik armastuse definitsioonist. Aga mitte ainult. Kui loeme püha Johannese esimest kirja tervenisti – või vähemalt kogu selle kirja 4. peatükki –, siis näeme, et seesama armastuse apostel ei kõhkle sugugi paljastamast neid, keda ta nimetab antikristusteks ehk kristusevastasteks, kelle eest ja kelle õpetuse eest me peame hoiduma.

Püha Johannes manitseb meid, et need, kes jäävad tõesse, peavad üksteist armastusega kinnitama ja toetama, samal ajal ka väljaspool olijatele armastuse läbi tõe kohta tunnistust andes. Kui need, kes peaksid olema usus üks, on samal ajal isekeskis mingil põhjusel lõhestatud, siis ei ole see mitte ainult nende isiklik probleem, vaid võib mõjuda hukatuslikult teistelegi inimestele – neile, kes ei suuda uskuda kuna "usuinimesed" ei ela mitte omavahelises armastuses, vaid tülis ja riius.

Teiseks peavad kristlased erinema neist, kes neid vihkavad ja taga kiusavad, seeläbi, et nad armastavad oma tagakiusajaid. Et nad ei vasta kurjale kurjaga, vaid heaga, ega armasta ainult oma sõpru, vaid ka oma vaenlasi. Ei ole muud viisi vaenu võitmiseks – seda on Jumal ise oma Pojas näidanud, koguni Tema surma hinnaga.

Aga mis kõige olulisem: oma kaasinimesi armastades anname tunnistust usust sellesse, et Jumala Poeg – tõeline Jumal, olemuselt ühtne Isaga – on tõepoolest saanud inimeseks, võttes omaks inimloomuse ning uuendades selle oma näo järgi. Kogu inimkond kannab endas vana Aadamat – siinkohal on huvitav võrrelda Aadama järeltulijate sugupuu algust tema enda loomise looga: "Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi Ta tema." (1Ms 1:27) – "Kui Aadam oli elanud sada kolmkümmend aastat, siis sündis temale poeg, kes oli tema sarnane, tema nägu, ja ta pani sellele nimeks Sett." (1Ms 5:3).

Ent nüüd, pärast Jumala Poja inimesekssaamist ning Jeesuses toimunud lunastust, kannab kogu inimkond endas mingil kombel – vähemalt potentsiaalselt või lootuses – Kristuse, uue Aadama nägu. Niisiis, kui me ei armasta iga inimest kui oma (in spe) venda või õde Kristuses, siis me sõna otseses mõttes salgame Jumala Poja lihakssaamise. Vähemalt püha Johannese jaoks on need kaks omavahel lahutamatult seotud: tunnistus Jeesusest Kristusest ja Jumala armastusest ning sellest, et meiegi elus peab  "saama lihaks" armastus.

Kuidas on nüüd valeusuliste hukkamõistmisega – kasvõi ülaltoodud Gregorius Nazianzeni tsitaatides? Vastus on lihtne: kui me oma ligimest armastame, siis me ei saa jätta teda valeõpetuse küüsi ega lasta tal hukkuda. Tõeline armastus ei seisne kõigil kõige teha laskmises, vaid inimeste juhtimises pääsemisele.

Aga siis, kui ka enamus otsustab hukka minna, on meil ometi julgus jääda kindlaks, sest meid ei tee õndsaks mitte "enamus", vaid Jumal.

• Prev
• Next