Ma kutsun teid üles mitte loobuma, kui mind ahistatakse teie pärast – see on teie kirkus. (Ef 3:13)

Ühe Jerzy Popiełuszko õndsakskuulutamist käsitleva internetiartikli kommentaaride hulgas oli järgmine: ""Peapiiskop Amato luges ette ka paavst Benedictus XVI läkituse, milles iseloomustati poolakast vaimuliku märtrisurma kui märki hea võidust kurja üle." Kuidas nii? 'Hea' tapsid ju 'kurjad'. Nemad võitsid, mitte vastupidi."

Nii inimesed mõtlevad. On mõelnud läbi aegade – nagu kasvõi Rooma keiser Diocletianus, kes väidetavalt olla hoobelnud, et temast saab mees, kes kaotab jäädavalt kristlaste nime maailmast.

Jerzy Popiełuszko elulugu lugedes meenus mulle see, mida mu oma äiast on kõnelnud tema rootslastest ja norralastest tuttavad, kellega tal õnnestus suhelda juba nõukogude okupatsiooni ajal. Nad ütlesid, et temaga koos olles oli neil kogu aeg tunne, et kohe tuleb KGB ja võtab nad kinni. Näiteks siis, kui ta lehvitas Viru hotelli juures passinud miilitsatele Piibliga ning tervitas neid sõnadega: "Kiitus Jumalale!" Või siis, kui ta sealsamas pakkus administraatorile kingiks sinimustvalget rinnamärki, mille rootslased olid talle kinkinud.

Tõsi, needsamad tuttavad ütlevad, et siis, kui ta autoga sõites märkas, et teda jälitatakse, kippusid tal käed värisema – see olla olnud ainus märk jälgedest, mille 13 aastat stalinlikku ülikooli Kolõmal tema hinge olid jätnud.

Me ei tea päriselt, mida sellised inimesed tunnevad. Mida tundis Jerzy Popiełuszko, kui ta pidi järjekordselt avastama, et tema korterisse on sisse murtud, või kui ta kippus imestamisväärselt sageli sattuma autoõnnetustesse. Mida ta tundis siis, kui ta kinni võeti, käed-jalad kokku seoti ja tema keel kujuteldamatu julmusega sodiks peksti, tõenäoliselt kõikvõimalike mõnituste saatel.

Isa Zakaria Botros, kopti kiriku preester, kes on kuulutatud islami vaenlaseks nr 1 ning kelle pea eest on välja pandud 60 miljonit dollarit, ütleb: "Ma ei karda surma. Kuna ma usun, et ma olen Jumala kätes ja Tema kaitseb mind, pole mul hirmu. Jeesus ütles: "Ära karda!", ja Piiblis on umbes 366 tõotust selle kohta."

Mida tundis püha Paulus, kui ta elas üle kõikvõimalikku tagakiusu ning pidi viimased eluaastad saatma mööda vangina – kuni tema pea maha raiuti? Tundub, et hirmu küll mitte, pigem hoopis ehk kummalisenagi tunduda võivat rõõmu: "Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid. Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu Tema läbi, kes meid on armastanud." (Rm 8:36-37)

See rõõm ja usukannatajate (või -tunnistajate) julgus on kummaline nende jaoks, kes leiavad, et kuna kurjad tapavad häid, on nad tugevamad ja võidavad. Tegelik võitlus käib aga inimese südames ning tema hinge pärast: "Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!" (Rm 12:21) Võime öelda, et nii, nagu kurjad on tegelikult vaid tööriistad kurja käes (kuigi see ei vabasta kedagi vastutusest, kuna igaüks annab end ise vabatahtlikult kas ülekohtu või õiguse orjaks – vrd Rm 6:16-23), on kurja rünnaku puhul tegemist ka rünnatava enda südametunnistuse proovilepanekuga: kui ta vastab samaga, siis on kuri tema südames võidu saavutanud.

Kristliku sõnumi kese seisneb ju selles, et Jumal on oma armastuses avanud inimkonnale oma südame – erilise selgusega seatakse see meie ette Jeesuse ristisurma kirjelduses püha Johannese evangeeliumis: "Kui nad tulid Jeesuse juurde ja nägid, et Ta oli juba surnud, siis nad ei löönud katki Tema sääreluid, vaid üks sõdur torkas piigiga tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett." (Jh 19:33-34) Püha Bonaventura ütleb, et seeläbi avati Jeesuse süda meile kui paik, kus võime kõigist vaevadest vabastatuna igavesti elada. Nii nagu Jumala ainusündinud Poeg on Isa südames, oleme meie võetud vastu Poja südamesse – ja Tema kaudu loomulikult ka Isa omasse.

Mida tundis Jeesus, mida koges Tema pühim süda, kui Ta vaatas oma tagakiusajate ja mõrtsukate peale. Armastust, mida muud ... "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Lk 23:34) Selles on Tema võit ja kirkus.

Aga mida tunneb Tema süda siis, kui Ta vaatab meie peale? Kõige paremini väljendavad seda pildid Jeesuse pühimast südamest: sellest tõuseb tuleleek ja see on ümbritsetud okaskrooniga ... Ühes nägemuses ütles Jeesus pühale Margarita Maria Alacoque'ile, et vastutasuks oma mõõtmatu armastuse eest ei koge Tema süda muud kui tänamatute inimeste lakkamatuid teotusi.

Kui vaatame Jumala armastuse suurusele ja imelisusele ning hoiame oma silme ees Tema pühasid, kes on vaatamata ahistustele, kannatustele ja tagakiusule – või õigemini öeldes, just nende kaudu – selle armastuse kirkuse ja võidu veelgi selgemalt meie silme ette toonud, siis on meil allikas, kust ammutada jõudu, et mitte kohkuda, loobuda ega taganeda. Nagu Efesose kogudust, nõnda julgustab püha Paulus ka meid: "See on teie kirkus!" Ja nii, nagu sõdur pistis Jeesuse südame läbi oma oma piigiga, tahab Jeesus meie südame läbistada oma armastusega.

• Prev
• Next