Miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette. (Rm 14:10)

Sattusin 2004. aastal vahetult pärast seda, kui Leedu president Rolandas Paksas oli ametist tagandatud, külastama paljudele eestlastele tuntud Paberžes elanud preestrit, isa Stanislausi. Arvatavasti küsisin ise temalt, mida ta arvab Paksase skandaalist, igatahes vangutas ta pead ja ütles, et talle teeb muret hoopis leedu rahvas. Ta oli manitsenud rahvast – ka ajakirjanduse vahendusel – kainusele siis, kui Paksas valiti üllatava populaarsuse najal presidendiks, ent nüüd pidi ta taas oma vana kirjutusmasina ette võtma, et uus artikkel kirjutada: selleks, et inimesed lõpetaksid selle porri tallamise, keda nad äsja olid ülistanud ja austanud. Isa Stanislausi sõnum oli selge ja lihtne: mees on oma karistuse kätte saanud, nüüd tuleb talle uus võimalus anda. Paraku ei olnud see lihtne sõnum niisama selge enamusele leedu rahvast – kuigi tegemist on valdavas osas kristlastega, kelle jaoks see peaks olema enesestmõistetav ... või kuidas?

Vahel tundub, et erilise mõnuga tambitaksegi neid, kes on varem nautinud kõikide või vähemalt enamuse armastust. Aga küllap pakub rahuldust seegi, kui on võimalik ükskõik kellele koht kätte näidata ning end temast targema ja paremana tunda.

Midagi sellist võisin kogeda viimastel päevadel internetikommentaare lugedes. Jaanipäeva varahommikul toimus Valgamaal ränk liiklusõnnetus, mille tagajärjel hukkus kolm noort inimest. Ma ei kõnele hetkel autot juhtinud purjus noorukist, kellel ei olnud veel juhilubagi, vaid surmasaanutest, kellest kaks olid juhuslikud hääletajad. Suur osa kommentaaridest lausa mõnitab hukkunuid, eriti viimaseid, kellest "ei ole üldse kahju", sest nad "olid ise süüdi, et sinna autosse ronisid" jne.

See pani mind tõsiselt mõtlema: kes on need inimesed, kes taolisi kommentaare kirjutavad, ja milline on nende maailmapilt. Kirjapildi põhjal võib arvata, et suur osa neist on hukkunute eakaaslased või veidi nooremadki. Seda lubavad järeldada elementaarsed kirjavead, mida veidi vanemad ja parema kooliharidusega inimesed loodetavasti ei tee – aga samuti taolise sisseelamis- ja osavõtuvõime puudumine, mille olemasoluks on vajalik märksa suurem elukogemuste pagas kui enamusel 15-20-aastastest.

Võrdluseks kommentaar kelleltki 55-aastaselt naiselt: "Mäletan oma nooruspõlve jaanipäevi. Kananahk tuleb peale, kui mõelda, mis kõik oleks võinud juhtuda. Sõitsime motikate seljas kolme ja neljakesi. Juht oli napsune, no kes mõtleb sel ajal tagajärgedele. Samuti olen ka purjus juhiga ja suure seltskonnaga sõitnud. Ei taha parastada ja lihtsalt on kahju, et nii juhtus. Kõik nooruse hulljulgus on seljataga, praegu vaid jääb meenutada noorusaega ja tehtud vigu!"

Kui vaatleme Jumala tegutsemist läbi inimkonna ajaloo, siis näeme, kuidas Ta ei kuuluta halba kunagi heaks ega pattu lubatavaks, ent annab ka inimesi karistades neile üha uue võimaluse. Nii oli see siis, kui Jumala keelust üle astunud Aadam ja Eeva said võimaluse edasi elada – tõsi küll, väljaspool paradiisiaeda. Ja kui oma venna mõrvanud Kainist sai küll põgenik, ent mitte lindprii, kuna Jumal pani tema peale kaitsva märgi. Veeuputuse lõpul oli uue alguse ja lepituse märgiks tuvi, kelle Noa laevast välja läkitas ja kes tema juurde tagasi jõudes kandis nokas haljast õlipuulehte.

Tuvi on heebrea keeles yonah – sama sõna, mille eestipäraseks vasteks on nimi Joona. Tõenäoliselt ei ole see juhuslik: vähemalt Jumala tahte kohaselt on Joona ülesandeks kuulutada mitte niivõrd karistuse ja hukatuse, kuivõrd meeleparanduse, pääste ja lepituse sõnumit. Aga vaatame, kuidas "rahutuvi" ise Jumala kutsele reageerib: ta ei taha talle antud ülesannet täita, ja seda mitte seepärast, et ta pelgaks inimeste pahameelt, mida tema ränk sõnum põhjustada võib, vaid seetõttu, et ta kardab jääda naerualuseks, kuna  Jumal on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest ning kahetseb kurja, millega Ta on tõotanud inimesi karistada.

Nii suur on Jumala ja inimeste erinevus: Joona läheb ja seab ennast linnaserva mäekünkale istuma, et puu vilus mõnuga jälgida suurepärast vaatemängu, kuidas Jumal hävitab rohkem kui Tartu suuruse linna, ent Jumal kahetseb kurja, mida Ta on kavatsenud, halastab ja annab inimestele võimaluse uueks alguseks. Ning Joona, kes peaks tegelikult rõõmustama ja Noa laeva naasnud tuvi kombel inimestele Jumala nimel lepituse märgi viima, vihastab ja ütleb, et tal endal oleks parem surra kui elada.

See on tegelikult kohutav, millise kadeduse ja õelusega me tihtipeale suhtume oma ligimestesse, mingu neil hästi või halvasti. Ja kuidas meil on raske, vahel peaaegu võimatu leppida sellega, kui kellelegi andestatakse ja talle uus võimalus kingitakse. See on uss, mis ei anna inimesele asu (vrd Mk 9:42-48), need on justnagu Lumivalgekese kurja võõrasema tulipunaselt hõõguvad kingad, mis panid ta tantsima, kuni ta surnult maha langes.

Kui palju lihtsam oleks andeks anda ... Aga ei, me oleme uhked – meil ei kõlba ju ometi lihtsamat teed valida!

• Prev
• Next