Neil päevil, kui taas oli koos suur rahvahulk ja neil ei olnud midagi süüa, kutsus Jeesus jüngrid enese juurde ja ütles neile: "Mul on rahvast hale!" (Mk 8:1-2)

See, et kõneldes suurtele rahvahulkadele märkab Jeesus inimeste nälga ja vajadust kosutuse järele, näitab, et ka suure rahvahulgaga koos olles ei näe Ta enda ees mitte abstraktset ega anonüümset massi, vaid konkreetseid ja elavaid inimesi. Rahvahulgal iseenesest ei saa ju olla nälg, kõht on tühi ikkagi igal üksikul inimesel – kuigi vahel võib tunduda vastupidi.

Suurte rahvahulkade toitmine Jeesuse poolt toob meelde aeg-ajalt mõnede poodide korraldatavad reklaamkampaaniad: küll jagatakse tasuta või peaaegu tasuta televiisoreid või kingi, küll saavad esimesed kümme, sada või tuhat endale lisaks ostetavale teise samasuguse või mingi muu brežnevi pakikese laadis kaasavara. Kõmulisemad ajalehed ning telekanalid läkitavad taolistele kampaaniatele kindlasti oma kaameramehed, sest saadaolevad kaadrid näivat väärivat isegi ajakirjanike tervisega või tehnikaga riskeerimist – nii nagu kokkutulnud inimesed on valmis ohverdama oma aja, väärikuse, südamerahu või koguni tervise, et ainult saada midagi odavamalt või päris tasuta.

Ometi on siin oluline erinevus sellega, mida evangeeliumid jutustavad Jeesusest. Kui Ta toidab mõne leiva ja paari kalaga tuhandeid inimesi, siis ei toimu seal tormamist ega üksteise tallamist ning keegi ei jää ilma. Veelgi enam: Jeesus ei pane inimesi seisma järjekorda, vaid laseb neil istuda ja neid oma jüngritel teenida nagu auväärseid kliente restoranis, tagades täielikult igaühe inimväärikuse. Isegi sellistes olukordades, kus on palju trügimist ja kõik, kes ootavad Jeesuselt abi, lausa tungivad Ta peale, leiab Jeesus aega ja südant märgata ning kõnetada inimesi üksikult ja isiklikult (vrd Mk 5:24-34).

Niisiis näeb Jeesus igaühe nälga neist neljast või viiest tuhandest, kes on Tema ümber kogunenud. Küllap Ta näeb ja tunneb ka nende kõikide kõiki teisi vajadusi. Õieti on kahju, et evangeeliumid ei suuda mahutada ega meie vastu võtta kõike seda, mida Jeesus võis inimestele öelda ja õpetada (vrd Jh 21:25). Eks see aitaks meil paremini vastata ka nendele küsimustele, mida inimesed – igaüks oma elust, kogemustest ja vajadustest lähtuvalt – meile esitavad. Nagu näiteks need neli eakat koguduseliiget, keda mul oli võimalik möödunud nädalal külastada.

Üks, kes 20-aastase neiuna sõja jalust põgenedes elas enamuse oma elust Ameerikas, ent jõudis viimaks siiski tagasi kodumaale, sest see ei oleks saanud teisiti olla. Seda, kui laiali on rebitud tema süda, võime mõista, kui vaatame maakaardile ning näeme, kui kaugel on üksteisest kõik need paigad, kuhu on jäänud osake tema elust, see tähendab temast endast ja tema südamest.

Teine, kes oli umbes samaealine või veidi noorem, kui tema kodusaarele tulid vene baasid ning ta ei leidnud sealt olude sunnil mitte ainult tööd, vaid ka oma esimese abikaasa, kellega ta läks kaasa nii Saksamaale kui Siberisse, ent kes ei olnud valmis temaga tema kodumaale tagasi tulema. Ja kui siis ükskord, 10 aastat hiljem, välja ilmus, oskas vabanduseks öelda vaid seda, et oli oma naise aadressi ära kaotanud ...

Kolmas, kelle ellu on mahtunud palju tööd ja valu, ka pettumusi ja alandust, aga kes oskab praegu olla nii rõõmus ja tänulik selle üle, et tema lapselapsed tema eest hoolitsevad ja õnneks alati tema vanainimesejuttu ei kuula, vaid teevad asju nii, nagu on mõistlikum. Jah, just nii ta ütles!

Ja neljas, kelle ainus igatsus on jõuda sinna, kus ta saab jälle kokku oma pojaga. Koju, kus kõik võitlused on võidetud ja nutud nutetud. Aga praegu on tema öökapil kõige olulisemad need taskurätikud, millega ta oma pisaraid pühib, sest teisiti ta lihtsalt ei saa. Inimesed ütlevad küll, et aeg võtab valu ära, aga temalt ei ole võtnud ...

Nii erinevad on inimesed meie ümber, nii mitmekesised on nende lood. Paari päeva jooksul neid nelja külastades jäi hinge ja meeltesse tunne, nagu oleksin lugenud läbi mõned paksud raamatud või vaadanud mitut filmi. Ja kui veel mõelda, et need ei ole mitte lihtsalt lood, vaid inimesed, elud – igaüks omaette võttes terve elu –, siis tuleb kananahk ihule.

Tõnu Õnnepalu kõneleb poeemis "Klaasveranda" Lisi Grünewaldtist, kes elas 103-aastaseks. Üks lõik on selline: "Kui ma siia Saksamaale jõudsin,
 ma arvasin, et olen juba vana.
 Ma olin viiekümne kuue aastane.
 Ma arvasin, et niikuinii ma
 suren varsti ära.
 Sellest saab nüüd – mis ta saabki?
 Siis oli tuhande üheksasaja neljakümnes. Nüüd on. Ja mis ta nüüd oli? 1987."

Kuuldes Tõnu seda lugemas, tundsin justkui üht kätt oma südant pigistamas, kui ta jõudis järgmiste ridadeni: "Ma näen seda, mida alati.
 Seda Jürgensbergi maja 
üleval mäe peal. 
Ja on suvi ... 
See on mu esimene suvi Jürgensbergil 
ja justkui üldse mu elu esimene suvi.
 1909. aasta. Ma olen 24-aastane."

Mis kõik mahub ühe inimelu sisse? Mis kõik mahub ühe inimese sisse? Aga inimesi on ju miljardeid ... Ja igaüht üksikult tunneb ning igaühest üksikult hoolib Jumal. Igaüks meist puudutab Tema südant, nii et Ta on valmis meile andma kõike, mida vajame. Enamgi veel: iseennast. Kui ainult meie oskaksime – oma elu vaadeldes ja kõike möödunut meenutades, olevat tajudes ning tulevat oodates – näha Teda kõikjal enda kõrval ...

Tema meid näeb!

• Prev
• Next