Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! (Rm 12:18)

Peapiiskop Kuno Pajula ütles Eesti sõjameeste kokkutulekul jutlustades: "Mitte õiglane sõda ei ole Kiriku prioriteet, vaid õiglane rahu." Ent kohe järgmine lause algas nõnda: "Siiski ..." Justnimelt siiski. Ka püha Paulus teab, et kuskil on tihtipeale peidus üks "aga" või "siiski", seepärast ta ütlebki, et meil tuleb inimestega rahu pidada, "kui võimalik" ja niipalju kui oleneb meist endist.

Õigupoolest ei ole see lause kreeka keeles nii pikk, pigem võiks tõlkida: "Kui teist enestest võimalik (või "kui olete suutelised"), pidage rahu (või "elage rahus" või "olge rahus/rahul") kõikide inimestega."

Siin on ühelt poolt manitsus, mis ütleb, et meie poolest ei tohi olla mingit põhjust kellegagi mitte rahus elamiseks, teisalt aga meeldetuletus, et sugugi mitte alati ei pruugi me olla selleks suutelised. Ja lisaks jääb ikka see teistest tulenev "aga" või "siiski".

Üks vaimulikust sõber ütles hiljuti, et tema jaoks on kõige raskem elada armus: kui ta näeb enda ümber valitsevat ebaõiglust, tekib tal tahtmine haarata kuulipilduja ning lasta paar valangut – ja üksnes suure vaevaga suudab ta endale meelde tuletada Jumala halastust ning kutsumust elada rahus ja halastuses.

See on vahel ütlemata raske, ja seda mitte ainult suurte, vaid tihtipeale väikeste, isegi tühiste asjade puhul.

Hiljuti helistas mulle keegi Pärnu lähedal suvitav ametivend ning palus endale appi, kuna tal oli auto üles ütelnud. Ma ei olnud kunagi tema suvilas käinud, seepärast kuulasin hoolikalt juhtnööre, ent sõitsin viimaks ikkagi valesti. Ühe maja ette jõudnud, küsisin väljas olevailt inimestelt – peremeheks osutus keegi päris tuntud kohalik poliitik ja ettevõtja –, kas nad teavad, kus elab või suvitab selle ja selle nimeline inimene. Vastuseks sain ainult sõimu ning teate, et ei ela siin ei selle ega selle nimelist. Mobiiltelefon tuli appi ning viimaks jõudsin kohale – minu eesmärgiks olnud maja oli samas kõrval. Paigast, kus sõimata sain, lahutas seda kõige rohkem sadakond meetrit ... Loomulikult kihvatab siiani sees, kui sellele mõtlen – võin vaid tänada Jumalat, et jõudsin enne ära sõita, kui oleksin sõimule samaga vastanud. Aga pisut elementaarset külalislahkust ning huvi selle vastu, kes on su naaber, tahaksin küll igaühele soovida – isegi poliitikule (sest mine tea, võib-olla on tegemist potentsiaalse valijaga ... või enam mitte).

Veidi teisel teemal, aga sarnane proovilepanek oli paari päeva eest, kui külastasin hooldekodu. Läksin ühele eakale koguduseliikmele – ta saab peagi 99-aastaseks – õnne soovima ning majja sisenedes sattusin kokku ühe teise sealse elanikuga. Sutaani ja ametiristi nähes küsis ta minult: "Kas sa oled jumalausklik või?" – "Jah, muidugi," vastasin, "kas sina siis ei ole?" – "Ei!" kinnitas vanaproua resoluutselt ning teatas üsna ropul viisil, mida ta "nende peale" teeb.

Muidugi oli seda kurb ja valus kuulda, aga sedapuhku mitte sellepärast, et see oleks mind isiklikult puudutanud, vaid pigem seetõttu, et küllap on midagi, mis on inimese taolise kibestumiseni viinud, ja paraku ei ole raske arvata, mis ootab seda inimest Jumala ette astudes, kui ta oma mõtteviisi ei muuda. Võib-olla on seal taga midagi niisugust, mis pani kord Mahatma Gandhi ütlema: "Oh ei, ma ei lükka teie Kristust tagasi. Ma armastan teie Kristust. Ainult nii paljud teist, kristlastest, on nii erinevad teie Kristusest."

Vahest seda peabki Jeesus silmas, kui Ta ütleb, et meie õigus olgu suurem kirjatundjate ja variseride omast. Kirjatundjate õigus seisneb, nagu nende nimi ütleb, tõenäoliselt kirja tundmises, mis iseenesest ei garanteeri kirjasõnale vastavalt elamist (samamoodi nagu näiteks altkäemaksu võtmises süüdi mõistetud kohtunike või politseinike puhul). Variseride õigus – loomulikult tunnistades, et kindlasti oli variseride hulgas väga siiraid ja pühi inimesi – seisneb arvatavesti püüdes tagada endale inimeste, ühiskonna, "üldsuse" silmis auväärne ja vaga maine, sõltumata sellest, mis toimub inimese südames. Kirjatundjaid õiguskaitsjatega võrreldes tuleb siinkohal möönda, et variseride analoogiks sobime tänapäeval kõige paremini meie, vaimulikud ...

Jeesuse sõna on selge: meie õigus peab olema parem kui ... meie endi õigus. Võtame või sellesama lihtsa manitsuse Pauluselt: "Niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega!" See tähendab, et meie enda sees peab olema rahu, mida ei suuda häirida ükski väljast tulev ülekohus. See ei ole isegi mitte õiglane rahu, millest kõneles peapiiskop Pajula, vaid inimlikus mõttes lausa ebaõiglane rahu: kui ka on mingisugune vaen või tüli meie ja teiste inimeste vahel, siis tohib see tulla ainult teiselt poolelt, kuna meie vastus sellele saab olla üksnes rahu. Nagu Jeesus ristilgi rippudes palus oma piinajate pärast, neid koguni vabandades: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Lk 23:34)

Meil ei ole mõtet hellitada lootust, et me suudame muuta maailma oma "eetilise eluviisi" abil paradiisiks. Küll aga on meil kohustus võidelda selle eest – iseendas ja iseendaga –, et hukkumisele määratud maailm ei laiendaks oma territooriumi meie südame võrra.

• Prev
• Next