Me oleme Tema suurust näinud oma silmaga. (2Pt 1:16)

Püha Augustinus imestab oma "Pihtimustes" selle üle, kuidas on võimalik, et samal ajal, kui Jumal on kõigile inimestele ühtviisi lähedal, on inimesed omakorda Temast erineval kaugusel: "Et nusquam locus, et recedimus et accedimus, et nusquam locus. Veritas, ubique praesides." – "Ei kuskil kohta, aga me eemaldume ja läheneme, kuigi kuskil pole kohta. Tõde, Sa troonid kõikjal." (X, 26)

Huvitav, kas see on teatud eelkäija relatiivsusteooriale? Siin ei ole küll küsimus ruumis, kuigi meile tundub aeg-ajalt, et ühes või teises paigas sündinutele ja kasvanutele on Jumal lähemal kui teistele, ega ka ajas, kuigi me lohutame vahel vanaemasid sellega, et küll tuleb aeg, mil nende lapselapsedki (taas) Jumala juurde jõuavad. Samas aga on siin oma roll täita valgusel kui tõe sümbolil – tõsi, see Valgus mitte ei liigu ühest punktist teise ega ühe või teise inimese juurde oma hoomamatul kiirusel, vaid on kõikjal, püha Augustinuse sõnul troonib kõikjal. See Tõde, see Valgus on Jumal, kelle "sees meie elame ja liigume ja oleme" (Ap 17:28).

Mis omapärane mõõde see on, mille osas mõned inimesed on Jumalale lähemal ja mõned kaugemal – ning mis teistpidi, Jumala poolt vaadates, ei kehti, sest Tema on kõigile inimestele ühtviisi ligi?

Kas see on ainult subjektiivselt nii – ja objektiivne tegelikkus on, et vahet pole, kõik inimesed on Jumalast ühtviisi kaugel või Talle ühtviisi lähedal, ainult mõni mõistab seda ja mõni mitte? Nii näikse arvavad mõnedki teoloogid – "rahvavagadusest" rääkimata –, kusjuures sellest tehtavad järeldused võivad olla äärmuslikult erinevad.

Ühed väidavad, et kuna "kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses" (Rm 3:23-24), siis polegi vahet, mida me teeme või usume – jumalik õigeksmõistmine on juriidiline ja puhtformaalne akt, mis ei muuda inimeses midagi ega tohigi muuta, sest muidu oleks tegemist käsuvagadusega. Niisiis on kõik Jumalast kaugel ja jäävadki "objektiivselt" sama kaugele, Jumal lihtsalt "näeb" nüüd olukorda teiste silmadega või vaatab teisiti.

Taolisel arvamusel on mitmeid nõrku kohti, peamine ehk see, et nii me loobume arusaamast, et Jumal on täiuslik, kuna me allutame Ta muutusele – ja viimaks ei ole erinev enam inimeste "kaugus" Jumalast (nagu tõdeb püha Augustinus), vaid ikkagi Jumala "subjektiivne" kaugus inimestest. Ning veel: paraku muudab see ka kõik inimeste püüdlused Jumala abiga täiuslikkuses ja pühaduses kasvada naeruväärseks ning muutumistahte lausa ohtlikuks, kuna sellega kaasnevad "teod" võivad riivata õpetust "puhtast armust" ja "üksnes usust".

Teise äärmusse kuuluvad need, kes ei kõnele mitte sellest, et kõik inimesed on patu tõttu Jumalast ühtviisi (ning paratamatult ja lõplikult) kaugel, vaid räägivad inimeste kõrvu kõditavat juttu sellest, kuidas iga inimene on "põhimõtteliselt hea" ning just seetõttu on Jumal "temas eneses" ja vaja lihtsalt üles otsida (või endas mingid "jumalikud energiad" valla päästa). Ning et Jumal on niikuinii iga inimese juures, armastab teda ja annab talle igavese elu ja õndsuse – või kui sellesse enam ei usuta (nagu näikse olevat juhtunud nii mõneski "peavoolu" kirikus), siis vähemalt oma abi ja õnnistuse siin maailmas. Vahet pole, kes sa oled ja mida sa teed, mida sa mõtled või usud – kas sa üldse midagi usud, kõik religioonid on head ning nendevahelised erinevused vaid näilisus jne.

Jah, ka püha Augustinus ütleb, et Tõde – s.t Jumal – troonib kõikjal, et Ta on alati kõikide ees ja kohal ja isegi sees, ent seda mitte "osana" inimesest endast, nagu väidab moodne populaar- (või pseudo-) religioon, ja täiesti kindlalt kehtib Augustinuse jaoks objektiivse ja reaalsena ka see, et kuigi Jumal on iga inimese juures, ei ole iga inimene Jumala juures: "Mecum eras, et tecum non eram." - "Sa olid minuga, ja mina ei olnud Sinuga." (X, 27)

Muidugi on väga oluline osa ilmutusel, s.t millegi taolise avalikukstulemisel, mis on olnud reaalselt kogu aeg olemas, aga mida lihtsalt ei ole märgatud või mõistetud – üks kreeka sõnadest, mida ilmutuse tarvis kasutatakse, apokalypto, tähendabki milleltki, mis on kinni kaetud, katte võtmist. Aga sellele katte võtmisele peab ühelt poolt alati eelnema selle kinnikaetu esilekutsumine või -toomine ehk selle olemasolu reaalsus, ning teiselt poolt järgnema inimese reaktsioon, tema vastus Jumalale.

Jeesusega muutmismäel viibinud jüngrid olid Tema kirkuse ilmumisel haaratud aukartusest ja vaimustusest, mis andis neile hiljem julguse Temast tunnistust anda ja selle tunnistuse nimel surma minna (vrd 2Pt 1:16), samal ajal aga oli Jeesuse jüngrite hulgas vähemalt üks, kes küll elas ja rändas aastaid koos Temaga, kuulas Tema õpetusi ja nägi Tema imetegusid, ent ei jõudnud kunagi sisemise veendumuseni ja jäi Talle seetõttu oma elu lõpuni kaugeks ning Temast lahutatuks igavesti, kuigi Jeesus oli talle sama ligidal kui teistele apostlitele. Mecum eras, et tecum non eram ...

"Sero te amavi!" – "Hilja olen Sind armastanud," kurdab püha Augustinus (X, 27). "Potius sero quam numquam!" – "Parem hilja kui mitte kunagi," julgustab ilmselt pühale Augustinuselegi tuntud rahvatarkus (algupäraks vist Titus Liviuse "Ab urbe condita" IV, 2).

• Prev
• Next