Iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma. (1Jh 4:2-3)

Toronto Püha Peetruse anglikaani kogudus on saanud viimastel päevadel kuulsaks seeläbi, et sealne preester andis ühe kirikulise koerale armulauda. Internetikommentaatorid jagunevad antud küsimuses – nagu enamasti – kahte täielikult vastandlikku leeri, ühes kommentaaris aga manitsetakse järgmisel viisil järelemõtlemisele: "Remember DOG spelled backwards is GOD ..." – "Pea meeles, DOG (koer) on tagurpidi lugedes GOD (Jumal) ..."

Pole küll teada, kas antud kommentaar tahab rõhutada koera üliväärtuslikkust (vähemalt ingliskeelses maailmas) või, vastupidi, öelda, et koerad kehastavad pigem jumalavastasust. Viimast tõlgendust näib toetavat ka Piibel, näiteks püha Paulus hoiatab Kirjas filiplastele: "Vältige koeri!" (Fl 3:2) ning Jeesus ise ütleb püha Johannese Ilmutusraamatus: "Väljaspool on koerad ja nõiad ja hoorajad ja mõrtsukad ja ebajumalateenijad ning kõik, kes valet armastavad ja teevad." (Ilm 22:15)

Siiski ei ole asi koerte arvatavas jumalikkuses või saatanlikkuses. Koerad on Jumala loodud nagu kõik muu ja väärivad seega hoolitsust ning isegi austust nagu terve Jumala loodu. Küsimus on hoopis armulauasakramendi ja kogu kristliku õpetuse mõistmises – ning siit tulenevalt selle mõistmises, milleks on olemas kirik.

Pühakiri õpetab meile,  et kogu Jumala loodu oli alguses hea – inimene kaasa arvatud. Paraku järgnes inimese loomisele peagi vastuhakk Jumalale koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega, patu, surma ja rikutusega. Inimkonna päästmiseks läkitas Jumal oma Poja, kes sai neitsist sündides tõeliseks inimeseks ning ohverdas ennast pärast oma püha elu ja kannatusi ristil surres. Oma surma ja ülestõusmisega on Jumala Poeg, meie Õnnistegija Jeesus Kristus võitnud surma, patu ja kuradi ning toonud neile, kes Temasse usuvad ja ennast Tema armul päästa lasevad, uue ja igavese elu.

Jumala Poja inimesekssaamine on siin määrava tähtsusega, sest jäädes küll tõeliseks Jumalaks on Ta tõelise inimesena astunud meie asemele, kannatanud ja surnud meie eest ning meid enesega ühendades – või veelgi enam: meid endasse haarates – kinkinud meile ülestõusmise ja elu. Just inimesena on Ta seda teinud.

Jah, püha Paulus ütleb, et kogu loodu "vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse" (Rm 8:21), ent kuna patt ja surm on tulnud Jumala loodusse inimese kaudu, siis tuleb ka pääsemine inimese kaudu. Inimene on süüdi, mitte ülejäänud loodu – ja see kehtib ka üksikisiku või -isendi tasandil.

Me muidugi ei tea, kas taimed ja loomad on olnud algusest peale surelikud või alles pärast inimese langemist, aga tõenäolisem tundub viimane – just pühale Paulusele toetudes. Täiesti selge on aga see, et lepitust, lunastust ja hüvitust ei vaja mitte taimed ega loomad, vaid inimesed. Niisiis ei ole näiteks koerale armulaua andmine vale mitte niivõrd seepärast, et koer ei oleks seda väärt – "On ometi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad." (1Kr 8:6) ja Kristuses võetakse "kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal" (Ef 1:10) –, vaid seetõttu, et armulauasakrament ei ole ette nähtud mitte koerte, vaid inimeste jaoks, koerad ei vaja seda.

Inimesel on südametunnistus, inimene on kohustatud tegema vahet heal ja kurjal ning oma otsuste eest vastutama, inimene kannab patusüüd ning vajab lepitust ja andeksandmist – koera puhul see kõik ei kehti. Me nimetame küll vahel mõnda koera kurjaks, kuid tegelikult saavad kurjad olla ainult inimesed (ja muidugi ka langenud inglid).

Mis on armulaud? Seesama, millest kõneleb püha Johannes, öeldes, et Jumalast on ainult see, kes "tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna". Armulauas sünnib kõik see, mis toimus Jumala inimeseks saanud Pojas Tema lihakssaamisel: Ta elas meie keskel (Jh 1:14), Ta andis ennast, valas oma vere ja sai lepitusohvriks meie pattude eest (1Jh 4:10).

"Iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni Tema tuleb," ütleb püha Paulus (1Kr 11:26). Mille muu pärast Ta suri kui meie pattude pärast? Kelle muu eest Ta suri kui mitte meie eest?

Martin Luther küsib Väikses Katekismuses armulaua kohta: "Mis kasu on sellest söömisest ja joomisest?" ning vastab: "Seda näitavad meile sõnad: "teie eest antakse" ja "valatakse pattude andeksandmiseks", see tähendab, et nende sõnadega kingitakse meile sakramendis pattude andeksandmine, elu ja õndsus; sest kus on pattude andeksandmine, seal on ka elu ja õndsus."

Armulauas võtame vastu Kristuse enda. Sellesama "lihasse tulnud" Jeesuse Kristuse, kellest kõneleb püha Johannes, kinnitades, et "ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma".

Kirik – kõigi oma armuvahenditega – on olemas inimeste jaoks. Mitte seepärast, et inimene oleks parem kui "muud loomad", vaid sellepärast, et just inimene on rikutud ja patune ning vajab abi ja päästmist.

• Prev
• Next