Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. (1Jh 4:10)

Püha Johannes on suur armastuse apostel. Kiriku pärimus samastab ta "jüngriga, keda Jeesus armastas" (Jh 13:23 jm). Johannes rõhutab seda, kuidas Jeesus armastas omi, kes on selles maailmas, kuni "lõpuni" (Jh 13:1) ning andis jüngitele käsu üksteist armastada (Jh 13:34), Tema armastusse jääda ning nõnda Tema käske täita (Jh 15:9-10; 1Jh 3:22-24).

See armastus ei ole aga mitte midagi abstraktset ega lihtsalt mingi ülev või magus tunne, vaid on kõnealuse apostli tõlgenduses konkreetne, kaine ja praktiline ning lahutamatult seotud Jumala ilmutuse, tõe ja õige usuga.

Püha Johannes kirjutab: "Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma. Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma ... Meie oleme Jumalast; kes on Jumala ära tundnud, see kuulab meid. Kes ei ole Jumalast, ei kuula meid. Sellest me tunneme ära tõe vaimu ja eksituse vaimu." (1Jh 4:1-3.6)

Just siit, ilma mingi üleminekuta, läheb apostel armastuse juurde: "Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat." (1Jh 4:7)

Mida püha Johannes seejuures silmas peab, milles ta näeb nende kahe teema - õige usu ja ligimesearmastuse - vahelist lahutamatut seost, saab selgemaks eelnevat ja järgnevat peatükki lugedes: "Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest ... Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega! Sellest me tunneme, et oleme pärit tõest ... Igaüks, kes usub, et Jeesus on Kristus, on Jumalast sündinud. Igaüks, kes armastab seda, kes ta on sünnitanud, armastab ka seda, kes Temast on sündinud. Sellest me tunneme ära, et armastame Jumala lapsi, kui me armastame Jumalat ja teeme Tema käskude järgi." (1Jh 3:16.18-19; 5:1-2)

See tähendab, et apostel seob armastuse - või õigemini öeldes kogu meie eluviisi - meie usuga ning ütleb, et sellega, kuidas me elame, anname tunnistust sellest, kas meil on õige usk ja arusaam Jumalast ning Kristusest. See omakorda, kas meil on õige usk ja arusaam Jumalast ning Kristusest, ei ole lihtsalt tõekspidamise, vaid elu ja surma, igaviku ja hingeõndsuse küsimus.

Muidugi on armastus nö väärtus omaette - loomulikult tegeva, mitte ainult mõttelise suurusena. Ent püha Johannese järgi on siin midagi veelgi olulisemat: armastus, mida me üksteisele osutame, annab tunnistust sellest, et oleme õigesti ära tundnud Jumala ja Tema armastuse. Nii jõuab apostel ka võib-olla tänapäeva inimese jaoks koguni skandaalse tõdemuseni, et tõeliselt armastada suudab ainult see, kellel on õige usk ja arusaam Kristusest.

Meie elukogemused ei pruugi sellega kattuda: küllap tunneme inimesi, kes ei tea Jumalast ega kristlikust usust midagi ega tahagi teada, ent kes võiksid olla igale kristlasele tegeva armastuse eeskujuks. Järelikult peab siiski olema midagi, mis eristab inimlikus mõttes tõelist armastust tõelisest armastusest jumalikus mõttes - ja see ei pruugi väljenduda välises, kuigi tegelikult peaks.

Jumal on andnud oma Poja meie - kõikide - eest. Selles on Tema armastus: Ta on teinud ja andnud kõik. Igaühe pärast, igaühe eest, igaühe heaks. Jumal ei ole mitte ainult iga inimese Looja - juba see tõstab inimese väärtuse mõõdetamatutesse kõrgustesse -, vaid Ta on teinud iga inimese nö mõtteliselt võrdseks oma Pojaga, Teda meie eest loovutades. Õigupoolest mitte ainult mõtteliselt, vaid täiesti reaalselt - sest Kristus on surnud meie igaühe eest, pealegi siis, kui olime veel jumalakartmatud (Rm 5:6).

Igasse inimesse tuleb suhtuda kui Jumala loodusse - teda armastades anname tunnistust oma usust Jumalasse kui kõige Loojasse. Aga kristlastena suhtume igasse oma ligimesse mitte ainult kui Jumala loodusse, vaid kui Jumalast sündinusse, sellesse, kelle eest Jumal on andnud oma Poja ja kelle Ta on võtnud vastu, võtnud oma lapseks nö oma Poja asemel, "vahetuskaubana" Tema vastu.

Muidugi ei ole siin tegemist mingi kaubavahetusega, sest lõppude lõpuks kuulub kõik Jumalale ja Kristus on Jumala ainusündinud Poeg ning jääb selleks, meie aga oleme adopteeritud lapsed, ent ka siin on äärmiselt oluline teada, et sellega, kuidas me suhtume ükskõik millisesse oma kaasinimesse - eriti oma kaaskristlastesse -, väljendame ka oma usku Kristusesse (või oma uskmatust) ning oma suhtumist Temasse. See aga ei ole mitte ainult inimestevaheliste suhete, vaid igavese elu ja hingeõndsuse küsimus.

Püha Johannes ütleb: "Kes usub Jumala Pojasse, sellel on see tunnistus olemas enese sees. Kes ei usu Jumalat, see on teinud Tema valelikuks, sest ta pole uskunud tunnistust, mille Jumal on andnud oma Poja kohta. Ja see tunnistus on: Jumal on andnud meile igavese elu ja see elu on Tema Pojas. Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu." (1Jh 5:10-12) See tähendab, et tõelise ja igavese elu kingib Jumal meile ainult oma Pojas Jeesuses Kristuses. Kui meil ei ole Jumala Poega, siis ei ole meil ka elu - armastus, mis meil on oma ligimeste suhtes või mida meis ei ole, on tunnistuseks sellest, kas meil on õige usk ja seeläbi ka igavene elu või mitte.

Praktiline järeldus sellest peaks olema küsimus: kas ma näen igas oma kaasinimeses seda, kelle eest Jumal on andnud oma Poja, ja kas minu suhtumine temasse väljendab seda äratundmist?

• Prev
• Next