Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. (Ef 5:15-16)

Antud salmi võib tõlkida ka nii: "Vaadake siis, et te käite (elate) mõistlikult (tasakaalukalt, väärikalt, vaoshoitult), mitte nagu arutud, vaid kui targad, lunastades aega, kuna need (praegused) päevad (ajad) on kurjad (rasked, pahad, täis vaeva, keerulised)."

Muidugi võib öelda ka "kasutades aega õigesti" või, nagu vanemates eestikeelsetes tõlgetes, "pidades aega kalliks", ent siiski on päris huvitav mõtiskleda selle kummalise väljendi üle, mida apostel siin kasutab: mida tähendab "lunastada aega"? Apostel Paulus tarvitab antud sõna (exagorazo) veel kolmes kohas: Gl 3:13; Gl 4:5 ja - meie kirjakohaga samas tähenduses - Kl 4:5.

Kõnealused Galaatia kirja salmid on eesti keelde tõlgitud järgmiselt:

"Ent Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, kui Ta sai needuse (õige oleks: "kui Ta sai needuseks") meie eest - sest on kirjutatud: "Neetud on igaüks, kes puu küljes ripub." (Gl 3:13)

"Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse." (Gl 4:4-5)

Niisiis oleme meie "lunastatud" või "lahti ostetud" ning peame omakorda "lunastama" või "lahti ostma" aega - kusjuures aja kohta tarvitab apostel sõna "kairos", mille määravaks tähendusvarjundiks ei ole mitte aja voolavus (s.t lihtsalt kiretu tõdemus, et minut järgneb minutile ja tund tunnile), vaid aja muutlikkus (s.t enesele teadvustamine, et lisaks ajale, mis kestab nö kogu aeg ja on lõppkokkuvõttes üksainus tervik, on olemas ka kindlad ajad, hetked või ajavahemikud, mis on ainulaadsed ja kordumatud, ei tule kunagi tagasi ega uuesti).

Siinkohal on huvitav meenutada vanakreeka mütoloogiat - Zeusi noorimaks pojaks peetud Kairos ei mängi siin küll peaaegu mingit rolli, ent on kirjanduse ja mõnede kujutiste kaudu tuntud noore mehena, kelle jalgadel on tiivad, sest ta liigub kiirelt kui tuul, kelle kukal on paljaks pöetud, sest keegi ei saa teda enam peatada, kui ta on juba mööda tuhisenud, ent kelle laubal on siiski esileulatuv juukselokk, millest on võimalik teda kohates kinni haarata, et sundida teda hetkeks seisatama. Kairos ei olnud mitte vanakreeka ajajumal - selleks oli Chronos, keda orfistid pidasid Kaosest pärinevana kogu maailma loojaks (mitte ajada segi paljude jumalate isa titaan Kronosega) ja kes mittekehalise jumalana "kehastas" aja (ja võib-olla ka kõige oleva) lõputut jätkuvust.

Kui nüüd küsida, mida sellest taustast lähtudes (muidugi on see ainult eksperiment, kuna me ei tea, kas püha Paulus pidas seda silmas või mitte) võiks tähendada "aja lunastamine", siis ehk võiks üheks vastuseks ollagi seesama Kairose juukselokist kinnihaaramine ehk aja "peatamine". Mitte ainult taolises igapäevalises mõttes, mis paneb meid sageli ahastuse või käegalöömisega tõdema, et kõik möödub ja me märkame tihtipeale alles liiga hilja, kui palju imelisi hetki oleme lasknud lihtsalt niisama mööda lennata (üks viis sellest aru saada on vaadata kümne või kahekümne aasta taguseid fotosid ning imestada, kui noored ja ilusad me siis kõik olime ja kuidas kõik tundus veel ees olevat - ja kui vähe me sellest, mis toona kõik ees oli, oleme tegelikult teoks teinud ...).

Pigem oleks see "aja lunastamine" Kairose vabastamine pidevast ringitormamisest, tema jalgade vabastamine tiibadest (nii kummaline kui see ka ei tundu, kuna enamasti me kõneleme ju kellegi vabastamisest jalapakust) ning seega tegelikult (kuigi me teeme siin juba oma "vanakreeka mütoloogiat") tema päästmine Chronose orjusest.

"Päevad on kurjad" - sellessamas Efesose kirjas räägib Paulus kurjadest päevadest (või "kurjast päevast") ka järgmises peatükis: "Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud." (Ef 6:13) Nii võime küsida ka seda, millised on need "kurjad päevad" - kas tegemist on lihtsalt meile kõigile tuntud tõdemusega, et "ajad on hullud", või peab apostel silmas mingit konkreetset päeva või aega?

Ehk on see "aja lunastamine" võrreldav lihtsalt "pääsme lunastamisega", s.t millegi tegemisega, et meil oleks kas piisavalt aega millegi hea, kasuliku ja vajaliku kordasaatmiseks, või siis õige aja, õige hetke tabamisega selleks, et päevade kurjusest, aja (Chronose) meid vastupandamatu jõuga kaduvikku kiskuvast voolust välja pääseda või rabeleda.

Olgu sellega kuidas on - ilmselt me võimegi neist asjadest mitut moodi aru saada. Aga selles, mis puutub meie ja Jumala suhtesse, on püha Paulus oma kirjades ülimalt selge ja ühemõtteline: Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud - meid, kes me "ei teadnud midagi Jumalast ja orjasime neid, kes loomult ei olegi jumalad" (Gl 4:8). Ta on loovutanud iseennast lunastushinnaks meie eest (1Tm 2:6) ning lepitanud meid, kes olime Jumalast võõrdunud ja oma mõtlemise poolest Tema vaenlased oma kurjade tegudega, oma lihalikus ihus surma läbi (Kl 1:21-22).

Kõige olulisem aeg, ainus aeg, millel on üldse tähtsust, on armuaeg (vrd 2Kr 6:12). Kõige tähtsam - õigupoolest ainus -, millest tasub kinni haarata, on meile Jumala poolt antud lootus Jeesusele Kristusele (vrd Hb 6:18-20) ning tõeline ja igavene elu (vrd 1Tm 6:19). Kui me ei oleks vaid need, kes püüavad tulutult Kairose kiilast kukalt, vaid oskaksime kinni sasida tema juuksetukast.

• Prev
• Next