"Kandke üksteise koormaid ... sest igaühel on kanda oma koorem." (Gl 6:2.5)

Olen kuulnud nii mõndagi imestavat küsimust või sügavmõttelist arutelu selle üle, kuidas apostel Paulus kahes peaaegu järjestikuses lauses iseendale vastu räägib, käskides oma lugejail kanda üksteise koormaid ning samal ajal rõhutades, et igaüks kandku omaenda koormat ise.

Kuigi võib-olla ei peaks iga piibliteksti puhul uurima, milliseid kreeka- või heebreakeelseid sõnu on ühes või teises kohas tarvitatud, on sellest aeg-ajalt siiski kasu. Näiteks antud "vastuolu" lahendamiseks. Kui eestikeelses tõlkes on mõlemas lauses kasutatud sõna "koorem", siis kreeka keeles on tegemist erinevate sõnadega, kusjuures mitte päris sünonüümidega, vaid tähenduselt mõnevõrra erinevatega.

Gl 6:2 kasutab Paulus sõna "baros", mis tähendab raskust ja vaeva. Samast sõnast tuleneb, muide, sõna "baromeeter" - "[õhu] raskuse mõõtja". See sõna võib tähendada nii rasket päevatööd (Mt 20:12) kui ka raskust üleüldse eluga toime tulla, nii et selle all võib mõista ka inimese vigu ja puudusi. Apostlid kasutavad seda sõna kõlbelise elu eeskirjade kohta: "Sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks, et teie peale ei tohi panna ühtegi muud koormat kui need hädavajalikud." (Ap 15:28)

Üks huvitavamaid kohti, kus püha Paulus tarvitab sõna "baros", on 2Kr 4:17, mida võiks tõlkida järgmiselt: "Sest meie ahistuse hetkeline kergus toob meile igavese au üli-ülemäärase raskuse."

Gl 6:2 mõistmiseks on hea vaadata seda koos eelneva salmiga - kahjuks on see praegusest epistlitekstist millegipärast välja jäetud: "Vennad, kui inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides ennast, et te ise ei satuks kiusatusse." (Gl 6:1)

Niisiis peab püha Paulus siinkohal silmas tõenäoliselt just teiste inimeste puudusi ja vigu, mida me peame kandma, kusjuures, mitte ainult taluma või välja kannatama, vaid tõepoolest kandma. Kuidas see võiks käia, on esimesel hetkel raske öeldagi. Selgust aitab saada jällegi kontekst: eelmine salm õpetab meid oma kaasinimesi toetama ja neil ennast parandada aitama, nende koorma "kandmise" mõttes siis tõenäoliselt ka seda, et jääme nende juurde ka nende langusehetkedel ega pööra neile selga, kui nad eksivad. Siinkohal on lihtne võrrelda, milline on meie käitumine siis, kui keegi eksib moraalselt, sellega, kui keegi eksib füüsiliselt, näiteks seenemetsas. Viimasel puhul me hüüame teda, läheme teda otsima, teeme kõik, et teda leida - moraalse eksimuse puhul aga jätame ta enamasti tema enda hooleks, lööme käega või koguni parastame. Või teine võrdpilt: kui keegi kukub laukasse või jääauku - kas püüame ta sealt välja aidata (Paulus kasutab koorma "kandmise" kohta sõna "bastazo", mida võib tõlkida kui "üles tõstma") või laseme inimesel uppuda ja hukkuda?

Järgmine salm avab siin teisegi - ja väga isikliku - tahu: "Sest kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast." (Gl 6:3) Kui me peame vaatama, et me ei satuks ise kiusatusse (Gl 6:1), ning endast mitte liiga palju arvama, siis tähendab teiste vaeva ja vigade kandmine ka selle meeles pidamist, et täpselt samamoodi vajame meie, et teised meie vaeva ja vigu kannaksid. Ja mis meist üldse saaks, kui nad ei ole valmis seda tegema ...

Teine "koormana" tõlgitud sõna, mida püha Paulus kasutab Gl 6:5, on kreeka keeles "fortion", ja see tähendabki sõna otseses mõttes koormat nagu vankril või lasti nagu laeval. Seda sõna tarvitab püha Matteuse evangeeliumi järgi ka Jeesus, kui Ta ütleb: "Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik, ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!" (Mt 11:29-30)

See ei ole mitte taoline kibe realism, mis lööb vastu Jeesuse sõnadest Mäejutluses: "Igale päevale piisab oma vaevast!" (Mt 6:34) - s.t igas päevas on juba endaski piisavalt valu, vaeva ja kurjust, nii et ei maksa ennast lisaks koormata kõige sellega, mis võib veel tulla.

Kuigi last vajutab laeva sügavamale ning koorem on vankri vedajale raske, ei ole tegemist millegagi, mis oleks halb. Vastupidi: meie elul, meie tööl, meie rändamisel on mõte siis, kui me seeläbi midagi korda saadame, kui me kanname mingit koormat - ja kui sellel koormal on mingi väärtus.

Sest milline oleks teine võimalus - liikuda vesilastis? Vedada endaga kaasa taolisi koormaid, millest Paulus räägib paar salmi varem? Või lihtsalt teeselda, et meie elul on mingi mõte ja me teeme midagi, millel võiks olla jääv tähendus? Viimane meenutab I maailmasõja aastatel hea noosi teinud Hiiumaa nupumehi, kelle kohta on kirjutatud: "Need hiidlased, kellel olid rannasõidupurjekad, asusid sadama ehituseks kive vedama, see vabastas sõttaminekust ning pealegi sai teenida ja mitte halvasti. Laev, mis oli registreerunud kivide veoks, mõõdeti ära kantmeetrites, siis oli teada, mitu kanti laev laadib. Kivide vastuvõtjal ei olnud rohkem muret, kui vaadata, et laev oleks sissesõidul täislastis. Nagu kivivedajad ise rääkisid, jäeti suurem osa kive laevast välja andmata, aga enamasti neid ei olnudki laevaruumitäis. Ainult keskel oli tekiluugi alla üleslaotud kivihunnik ja laev oli vesilastis. Sadamasse jõudes pumbati laev tühjaks, kivid loobiti mööda lastiruumi laiali, kusjuures mõni kivi ka sadama sillakasti pidi visatama, nii silmapetteks."

Kas umbes selline ongi meie "täisväärtuslik" elu? - "Kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast ..."

Või oleme valmis võtma selle koorma, mille Kristus meile annab - Tema püha Risti -, ning andma oma panuse selleks, et maailm ei jääks lunastuseta? Kuidas, seda näitab igaühele, kes ennast Tema juhtida usaldab, Issand ise.

• Prev
• Next