Minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. (Ilm 8:18)

Möödunud nädalal oli mul koos mõne ametivennaga võimalus külastada püha Maximilian Maria Kolbe rajatud Niepokalanówi linna Poolas. Mitte keegi meist ei teadnud sellest linnast enne midagi, kuigi arvatavasti on isegi usuvõõras Eestis väga paljud inimesed Maximilian Kolbest kuulnud - preestrist, kes ohverdas ennast 1941. aastal Auschwitzi koonduslaagris hukkamisele määratud pereisa eest (muide, mõtlemapanev fakt on seegi, et tolle pereisa lapsed hukkusid 1945. aastal nõukogude pommirünnakus). Maximilian Kolbe suri märtrina ning kuulutati 1982. aastal pühakuks. Teda tuntakse ligimesearmastuse pühakuna ning seda ta ongi - aga mitte ainult ja isegi mitte niivõrd oma märtrisurma tõttu, kuigi enamus temast kuulnud inimesi teavad teda ilmselt justnimelt ainult tema surma järgi.

Rajmund - nii oli tema ristinimi - Kolbe sündis 8. jaanuaril 1894. aastal Kesk-Poolas, tollal Vene keisririigile kuulunud Poola osas. Tema ema oli väga vaga naine ning tahtis noore neiuna astuda kloostrisse, ent ei leidnud selleks vene võimu all olevas Poola osas võimalust. Nii sai temast pereema: lisaks Rajmundile oli tal veel neli poega, kellest üks suri ühe- ja üks nelja-aastasena. Isa ja ema teenisid kõigepealt elatist korvide punumisega, hiljem sai emast ämmaemand ning isa tegeles põllumajandusega.

Rajmund oli elava loomuga ja sõnakuulmatu poiss - muutus toimus pärast seda, kui ema temaga tõsiselt ja pisarsilmi tema tulevikust kõneles ning teda oma iseloomu parandamise pärast palvetama õhutas. Rajmund võttis ema kuulda ja umbes 10-aastasena sai ta ka oma elu teadaolevalt ainsa ilmutuse, mis mõjutas teda nii tõsiselt, et ema hakkas tema tervise pärast muretsema ja nõudis, et ta räägiks ära, mis on juhtunud.

Poisile oli ilmunud Neitsi Maarja, kes hoidis käes kahte krooni: valget ja punast. Jumalaema käskis tal valida neist ühe, kusjuures valge pidi tähendama elu täielikus pühendumises, puhtuses ja vooruslikkuses, punane aga märtrisurma. Rajmund ütles: "Ma valisin mõlemad!"

Tema järgnev elu näitab, et ta saigi need mõlemad. Ta sai täielikult pühendunud elu: 1907. aastal astus ta Lvovis asuvasse kloostrifrantsisklaste seminari, 1910. aastal võeti ta noviitsiks, 1911. aastal andis ta esimesed tõotused ja võttis nimeks Maximilian (selle märgiks, et ta tahab ennast anda täielikult, maksimaalselt Jumala teenistusse) ning 1914. aastal Roomas igavesed tõotused, lisades oma nimele Maria. 1915. aastal omandas ta Roomas filosoofiadoktori ja 1919. aastal teoloogiadoktori kraadi, 1918. aastal pühitseti ta preestriks ning 1919. aastal naases ta Poolasse. Selleks ajaks oli ta juba algatanud Neitsi Maarjale pühendatud liikumise nimega Militia Immaculata - selle liikmeid võiks eesti keeles nimetada Puhtaima (või Laitmatu) Jumalaema rüütliteks. Taolise liikumise rajamise ajendiks olid Maximilian Kolbe poolt Roomas nähtud vabamüürlaste organiseeritud kirikuvastased meeleavaldused.

Jälle Poolas olles koges Maximilian Kolbe pidevaid ja inimlikus mõttes ületamatuid takistusi oma missiooni täitmisel. Missiooniks ei olnud midagi vähemat kui kogu maailma tagasivõitmine Kristusele. Ta otsustas selleks kasutada tolle aja massimeedia tippsaavutusi ehk ajalehti ning veidi hiljem ka raadiot. Esimesed ajalehenumbrid, mille kaudu ta kuulutas evangeeliumi ning kutsus inimesi üles evangeliseerimisel kaasa lööma, trükiti põhimõtteliselt käsitööna, mõned aastad hiljem jõudis igapäevase ajalehe trükiarv aga kahesaja kolmekümne tuhandeni ning kuukirja tiraaž oli üle miljoni eksemplari. Kõige selle juures oli Maximilian Kolbe pidevalt haige - tal oli raske tuberkuloos, nii et oma kõige parematel päevadel oli ta lihtsalt veidi vähem haige kui tavaliselt.

Aastail 1930-1936 töötas Maximilian Kolbe Jaapanis, kus ta rajas kloostri ja seminari ning andis välja jaapanikeelset ajakirja. Tänapäeval on Militia Immaculatal tööpunkte üle kogu maailma. Tema poolt rajatud klooster-linnas Poolas, millele ta pani nimeks Niepokalanów (Laitmatu või Puhtaima Jumalaema linn) elas kõrgaegadel umbes 700 munka, üle kogu maailma on Puhtaima Jumalaema rüütleid (need ei ole mitte mungad ega nunnad, vaid tavalised pühendunud ristiinimesed) mitu miljonit.

Võib-olla kõige raskem kogu asja juures oli Maximilian Kolbele see, et enamuse tema tegevusajast peeti teda pehmelt öeldes peast põrunuks, sest ta häiris oma kaaspreestrite ja orduvendade harjumuspärast rahulikku elu ning pealegi - kes suudaks paari inimesega võita tervet maailma? Ometi ta suutis. Me ei tea, kui palju on neid hingi, kes tänu Maximilian Kolbe tööle ja palvele pääsesid põrguhukatusest (nii nagu üks pereisa pääses tema läbi koonduslaagris hukkamisest), aga kindlasti on neid väga palju. Ta võttis vastu nii puhtuse valge kui kannatuse punase krooni - ja nende mõlema raskust sai ta tunda nii oma elus kui surmas. Küllap ta teadis ja oli kogenud, et "nüüdse ajastu kannatused ei vääri mainimistki tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse".

Veelgi enam: nii nagu püha Pauluse poolt "ilmutamise" kohta tarvitatud kreeka sõna apokalypto tähendab milleltki tegelikult juba kohal olevalt katte eemaldamist, võime kindlasti ka püha Maximilian Maria Kolbe elu vaadeldes näha, kuidas justnimelt kõik tema kannatused ja valud saavad kalliskivideks, mis kaunistavad mõlemat, nii valget kui punast krooni.

• Prev
• Next