Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse. Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu! (Js 44:22)

Jumal pöördub oma sulase Jaakobi, s.t Iisareli rahva poole ja ütleb talle ... mida? Kas see on tulevikutõotus: kunagi tuleb aeg, mil ma kaotan su üleastumised ja patud ning lunastan su, ostan su vaenlaste (kaldealaste? pärslaste?) käest vabaks? Meie, kristlaste perspektiivist: kord tuleb aeg, mil meie patud kustutatakse ja meie lunastus saab tõelisuseks (vrd Rm 8:22-25).

Nii võib neid prohvetisõnu lugeda ja mõista küll - ja me kõik vajamegi julgustust ning kinnitust, et "ükskord saabub aega ..." Ent kui vaatame võrdluseks käesoleva pühapäeva Epistlit (Gl 5:1-6), mis algab sõnadega: "Vabaduseks on Kristus meid vabastanud!", ning uurime veidi Js 44:22 originaalteksti, siis näeme, et siin ei ole tegemist üksnes tulevikulootuse või -lohutusega, vaid siin räägitakse (ka) sellest, mida Jumal on juba teinud - ja mida see konkreetselt meie jaoks tähendab või meilt nõuab.

Jumal mitte ainult ei tõota meie üleastumisi (tulevikus) kaotada, vaid Ta on need kaotanud. Heebrea keeles kasutatakse siinkohal ajavormi, mille esmaseks vasteks eesti keeles on täisminevik, s.t minevikus toimunud ja lõpule viidud tegevus: "Ma olen su üleastumised kaotanud." Muide, sõna "kaotama" (mahah) tuleks tõlkida pigem "pühin ära" või "kustutan" (või "nühin maha" - umbes nagu kustutuskummiga), ja "pilvede" puhul ei mõelda algtekstis mitte neid kauneid valgeid ja säravaid kuhelikke taevas, mida me imetleme ja mis panevad meid unistama, vaid paksu, sünget, pimedat pilve või ka taolist pimedust, mille on tekitanud paks sünkmust pilv.

Just seda kujutavad endast meie üleastumised: nad katavad taeva täielikult, nad toovad endaga kaasa hirmu ja rõhutuse tunde, nad lahutavad meid lootusetult Jumalast. See on masendav nagu hilissügis: sa ei mäleta, millal sa nägid viimati päikest, ja sa ei usu enam, et ta üldse veel kunagi välja tuleb. Meenub kunagi nähtud üsna kergekaaluline film, milles oli siiski üks väga mõjuv episood. Tuumasõjas ellu jäänud osa inimkonnast oli asunud elama maakera sisemusse, kuna Maa pind ja atmosfäär olid väidetavalt täielikult saastunud. Periskoobiga üles vaadates võis näha paksude tolmupilvedega kaetud taevast. Paaril inimesel õnnestus keelust hoolimata pääseda maapinnale ning nad avastasid, et tegemist on pettusega: periskoobi kohale oli ehitatud saastapilvedega maalitud kuppel, sellest väljaspool laius aga imeilus hiilgavroheline loodus ning eluandev päikesesära. Mäletan just seda hetke, mil neil õnnestus murda pimedusest valgusesse - samasuguse kogemuse osaliseks saab inimene, kelle patupilve Jumal ära pühib.

Siin muidugi lõpeb ka analoogia: mitte meie ise ei saa murda pimedusest valgusse, patust õigusesse - eks proovige musta tindiplekki kustutuskummiga maha nühkida -, vaid Jumal - ja ainult Tema - on see, kes võib meile kinkida uue alguse ja puhtuse.

Seal, kus prohvet kõneleb pilvitusest, ei mõtle ta samuti midagi kerget ega õhulist, vaid kogu taevast katvat pilvemassi - just niisugused on meie patud. Heebrea sõna "hata’at" tähendab ka patusust või patust rikutust, samuti patukaristust või patuga kaasnevaid tagajärgi (vrd Sk 14:19 ja Nl 3:39). Jumal kaotab ja kustutab kõik selle. Ta on seda juba teinud, Ta teeb seda praegu - kui me Teda kuulame ja end Temale avame - ning Ta teeb seda tulevikus.

Nagu öeldud, tähistab heebrea keeles kasutatud ajavorm eeskätt täisminevikku, aga seda võib tõlkida ka oleviku ja tulevikuna. Siinjuures on väga oluline, et tegemist on lõpule viidud tegevusega, s.t Jumal mitte lihtsalt ei tegele meie pattude kaotamise "protsessiga", vaid Ta teeb seda tõeliselt. Ta võtab tõeliselt meie patud ära, Ta kustutab meie üleastumised tõeliselt, nii et neid ei ole enam. Ta on seda teinud, Ta on vabastanud meid vabaduseks - ja siin tuleb esile, millised järeldused me peame kõigest sellest tegema: "Püsige siis selles [vabaduses] ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!" (Gl 5:1)

Ka selle koha peal, kus loeme eesti keeles: "Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu!", kasutatakse heebrea keeles täisminevikku: "Ma olen su lunastanud!" Nii, nagu eelnevas salmis: "Mina olen su valmistanud!" (Js 44:21)

Niisiis: mõtle, mida kõike ma olen sinu heaks teinud, ja ela selles! Mitte ainult tänulikkuse mõttes - kuigi me võlgneme Jumalale rohkem tänu kui suudame Talle kunagi anda -, vaid ka meile kingitud võimaluse mõttes.

See on just see, millest kõneleb püha Paulus: teile on antud vabadus, kasutage seda! Jumal on sind lunastanud, s.t kurja vaenlase käest vabaks ostnud - sa ei ole enam kurja ega patu ori, vaid sulle on antud võimalus elada uut, puhast ja püha elu. Kõnelemata sellest, et Jumal on sind valmistanud - see, et sa oled üldse olemas, on Jumala ületamatult suur kingitus sulle. Veelgi enam, see kingitus ei ole ühekordne, vaid see saab meile osaks praegu ja tulevikus, igal meie eluhetkel, sest sama tõlkevõimalus, millest kõnelesime pattude kustutamise ja lunastamise puhul, kehtib ka siin: Jumal kingib mulle minu enda, kogu mu elu just praegu ja igal silmapilgul, nii olevikus kui tulevikus, nagu Ta on seda teinud minevikus.

Aga ka see ei ole kõik - iseennast on Ta meile andnud ja annab jätkuvalt.

• Prev
• Next