Te olete ju kõige poolest saanud rikkaks Temas, igasuguses sõnas ja igasuguses mõistmises. (1Kr 1:5)

Suurima käsu - Matteuse evangeeliumi sõnastuses: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!" (Mt 22:37) - võiks sõnastada ka nii: "Armasta Issandat, oma Jumalat kogu oma ihuga, kogu oma eluga, kõige oma läbikogetu ja -tunnetatuga." See tähendab ühelt poolt enda täielikku andmist Jumala kätte, jäägitut andumist Temale, teisalt aga Jumala armastamist ja austamist kõiges - ning mis võib-olla kõige raskem: kõigest hoolimata.

Olen viimase peale mõelnud pärast seda, kui kümmekond päeva tagasi tuli minu juurde üks murtud ema, et leppida kokku oma ainsa poja põrmu matmises. Ärasaatmisel oli ta olnud üksi, poja ihu tuhastati ja nüüd soovis ta selle Jumala Sõna ja õnnistusega mulda sängitada. Matusetalitus oli eile.

Õigupoolest oli tegemist okupatsiooniohvriga, kuna too noormees hoidis kõrvale teenistusest vene sõjaväes ning ta arreteeriti ja pandi vangi. Vangistus kestis poolteist aastat (võime mõelda, et "ainult", aga kindlasti on see tegelikult kujuteldamatult pikk aeg inimesele, kes on harjunud oma tulemist ja minemist ise määrama). Saame vaid oletada, mida ta selle aja jooksul läbi elas - need ei olnud kindlasti mitte ainult võimumeeste mõnitused, vaid ka paljud "saatusekaaslaste" (s.t tõeliste kurjategijate) poolt põhjustatud füüsilised kannatused, mis tõid kaasa psüühilisi probleeme ja lõppesid raske haigestumisega.

Igal juhul olid sealtpeale tema elu lahutamatuks osaks sõidud ühest haiglast teise, ratastool ja muu taoline. Parematel hetkedel üritas ta teha tööd, peretki luua, aga siis tulid esile üha uued ja uued probleemid. Nelikümmend kaks aastat sai tal täis.

Emal oli matusel kaasas poja pilt. See oli foto teismeliseaastatest - enne kõike muutnud sündmusi. Vaatasin seda pilti ja vaatasin ema ning nägin tema silmis ja südames poega just sellisena, nagu ta oli pildil: elus, teotahteline, kõigest huvitatud, "hea poiss oma vanematele", nagu ema mitu korda ütles. Ma kujutan ette - või ma ei kujuta ette! -, kuidas ema nüüdki päeval süüa valmistades ja lauda kattes ootab, et uks läheb hooga lahti ja koolikott mürtsatab toolile ... "Ema, ma olen kodus!" - "Väga hea, söök sai just valmis, pese käed ära!"

Poisil oli peale koolipäeva ilmselt kiire - mudellennukid ja võrrid ootasid ning unistuseks oli motosport. Unistuseks see jäigi, kuigi pärast vanglat üritas ta mõnda aega tehnikuna kaasa aidata.

Ja nüüd ma näen matusetalituse lõpul ema põlvitamas kivist hauaäärel, poja foto käes ning hüvastijätusõnu ... mitte ütlemas, vaid nutmas. Aga ta lõpetab oma hüvastijätu suudlusega poja pildile (midagi on talle veel jäänud) ning ennast suure, hoolikalt tehtud ristimärgiga õnnistades (midagi veelgi olulisemat on talle jäänud).

Püha Paulus ütleb, et me oleme saanud rikkaks "igasuguses mõistmises". Võib tõlkida ka "kõiges mõistmises", s.t meie mõistmine sisaldab tõepoolest "igasuguseid" asju, aga õigupoolest lausa kõike. Pigem just "kõiges mõistmises", kuna apostel kõneleb Kristusest ning sellest, et tema lugejad on Kristusega seotud usutõdedest aru saanud, teavad ja taipavad, millega - õigemini: kellega - on tegemist.

Kas me saame mõista Jumalat kõigis oma eluolukordades, kõigis neis katsumustes ja kannatustes, mis nii tihti tabavad meid endid või häid inimesi meie ümber? Kas me suudame Temast aru saada, Teda austada ja armastada ... nagu ennist öeldud, kõigest hoolimata?

Nii uskumatu kui see ka pole: tundub, et too oma ainsa poja kaotanud ema suudab. Suudab tänada Jumalat oma "hea poisi" eest ka pärast seda, kui poeg on temalt ära võetud. Jah, "aitäh" oligi viimane sõna, mille ta ristimärki tehes ütles.

Jumal ei ole huvitatud "pimedast usust", tundetust alistumisest ega tuimast käsutäitmisest. Jumal tahab, et me Teda tunneksime, Ta ootab meilt küll täielikku andumust, aga armastuse vabaduses. Kogu meie ihu ja hingega, kogu meie eluga, kõige meie läbikogetu ja -tunnetatuga. Nagu meiegi oleme Jumala poolt täielikult tunnetatud (1Kr 13:12), nagu Tema on meid armastanud kogu oma elu ja olemusega, oma inimeseks saanud Pojas isegi ihu ja hingega.

Kas see ema oskas seda nõndaviisi seletada, aga küllap ta oli kogenud kõike, mida apostel Paulus väljendab järgmiste sõnadega: "Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid. Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu Tema läbi, kes meid on armastanud." (Rm 8:36-37)

Mida tähendab tunda ja mõista Kristust? Püha Pauluse sõnul nähes Teda enda ees üksnes Ristilööduna (1Kr 1:23; 2:2; Gl 3:1). See on tegelikult ka ainus võimalus Teda kõiges ja kõigest hoolimata armastada - kui näeme ja teame ning oleme kogu oma ihu ja hingega tajunud ja ära tundnud, et Ta on alati meiega ning nii, nagu Tema rist on meie rist, on meie rist märksa suuremal määral Tema kui meie enda kanda.

• Prev
• Next