Selle abistamise ehtsuse tõttu te ülistate Jumalat oma kuulekuses Kristuse evangeeliumi tunnistamisel ja oma osaduse siiruses. (2Kr 9:13)

Erinevaid palve- ja lauluraamatuid lehitsedes võib näha, kuidas aja jooksul on lauludes ja palvetes ette tulevad teemad vaheldunud: mõned on kadunud, mõned ümber nimetatud, mõned ka juurde tulnud.

Näiteks ei ole Kiriku Laulu- ja Palveraamatus alajaotust "Patustpöörmisest", nagu Uues Lauluraamatus. Tõsi, on viis pihilaulu (varasema kolmekümne ühe patust pöördumise laulu asemel). Samuti ei räägi Kiriku Laulu- ja Palveraamat pühitsuselust ning varasem jaotus "Ristist ja rõõmust" kannab nüüd nime "Kannatused ja lohutus" - pole päris kindel, kas sisuliselt on tegemist ühe ja sama arusaamaga ristiinimese elutegelikkusest. Juurde on tulnud - kui ettenägelik! - selline teema nagu "Ühiskond ja õiglus".

Et olla aus ja õiglane tuleb kohe öelda, et minu sellesisuline mõtiskelu ei ole (seekord) ajendatud siiski mitte Kiriku Laulu- ja Palveraamatust, vaid hoopis tunnipalveraamatutest, mida olen erinevatel eluperioodidel kasutanud. Nimelt puudub tänapäevasemates nende hulgast taoline alajaotus nagu "Confessores" (tunnistajad) - on küll "Pastores" (karjased) ja "Religiosi" (orduinimesed), aga puudub vähemalt sõna "tunnistajad", ja sellest on väga kahju.

Võib-olla on tegemist ainult maitseküsimusega? Lõppude lõpuks ei ole ju vahet, kuidas me üht või teist pühakut nimetame, kui me tema mälestuspäeva peame. Või on?

Kas karjane on seesama, mis tunnistaja? Vast siiski mitte: karjane juhib, toidab ja õpetab "oma" karja, tunnistaja kuulutab (muidugi mitte ainult sõnadega, vaid kogu eluga) ka neile, kes veel ei ole "tema omad".

Kas tänapäeva "pluralistlikus" maailmas üldse ongi kohta tunnistajatele? Nii nagu keegi kirjutab hiljuti lahvatanud väitluses vabamüürluse üle: "Üks luterlane [peaks] olema ... sallivam mõistma neid moslemeid, kristlasi, juute ... kes leiavad vabamüürluse abil enda usule tuge ja kirgastust." Ehk siis: igaüks saab õndsaks omal viisil ja kedagi ei tohi tema usus häirida ega kõigutada, vaid tuleb, vastupidi oma usus süvenema ja edenema julgustada.

Piibel näeb asju hoopis teisiti. Püha Paulus kirjutab: "Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?" (Rm 10:13-14) Kuna "kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks" (Ap 4:12), siis ei ole Kristuse kuulutamine ja Temast tunnistuse andmine mitte meie õigus, vaid möödapääsmatu kohustus - ja meie kaasinimeste õndsakssaamise vältimatu eeldus.

Jeesus ütleb: "Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas." (Mt 10:32) ning: "Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas." (Mt 5:16)

Lõikustänupüha kannab endas tegelikult sedasama mõtet: Jumalat Tema andide eest tänades me anname Temast tunnistust. Me tunnistame Temast kui oma Loojast ning Tema armust, millega Ta meid hoiab ja päev-päevalt, hetk-hetkelt õnnistab. Aga me ei saa jääda ainult nö üleüldise Looja-usu juurde (et "küllap kuskil keegi või midagi ikka on"), vaid me peame andma tunnistust Jumalast, kes on maailma nõnda armastanud, et on andnud oma ainusündinud Poja inimkonna lunastamiseks (vrd Jh 3:16). See, et Jumal kingib meile igapäevast leiba, on märgiks sellest, et Ta on kinkinud meile oma Poja Jeesuse Kristuse (vrd Rm 8:32).

Just see äratundmine - et Jumal on kinkinud ja kingib meile kõik - on tõelise kristliku armastustöö allikas. Mitte mingi üleüldine ja abstraktne "sotsiaalne õiglus", mida me ei saavuta niikuinii kunagi, vaid kõige, kogu oma elu jagamine oma kaasinimestega selleks, et juhtida inimesi Jumala juurde, kes tahab jagada nendega kõike, kogu oma elu.

Kui püha Paulus kiidab Korintose kogudust abi eest, mida korintlased on andnud puudust kannatavatele vendadele Jeruusalemmas, siis ta rõhutab, et see on enam kui lihtsalt ainelise toetuse andmine vaestele: see on Jumala ülistamine Kristuse Evangeeliumi tunnistamise ja täieliku osaduse, kõige täieliku jagamise kaudu, nii nagu Jumal tahab jagada meiega kõike täielikult.

Apostli sõnu 2Kr 9:13 võib tõlkida ka nõnda: "Selle abistamise tõelisuse [s.t tegude läbi tõestatuse] tõttu ülistatakse Jumalat teie tunnistuse kuulekuse pärast Kristuse Evangeeliumile ja teie osaduse (kõige jagamise) siiruse (avatuse, täielikkuse) pärast."

Niisiis ei kiida Paulus korintlasi mitte ainult selle eest, et nad kuulutavad ustavalt Evangeeliumi, vaid et nende elu tunnistus on täielikult kuulekas Evangeeliumile, nende elu vastab Evangeeliumile, mida nad kuulutavad. Antud salmi puhul on huvitav, et ei ole võimalik kuidagi kindlalt määratleda või piiritleda seda, kes on need, kes Jumalat korintlaste tunnistuse pärast ülistavad. Püha Paulus võib nende all mõelda nii korintlasi endid (nagu meie viimases piiblitõlkes) kui ka neid, keda nad abistavad (nagu varasemates eestikeelsetes tõlgetes) - aga samamoodi võivad need olla ka mingid teised inimesed, kõrvaltvaatajad, nagu ennist tsiteeritud Jeesuse sõnade puhul Mäejutluses.

Pidagem meeles: me ei ole mitte ainult oves - ja kõik ei saa olla ka pastores -, ent mitte kelleltki ei võeta kohustust olla confessores.

• Prev
• Next