Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. (2Tm 4:2)

Mõne päeva eest andis keegi moodsa aja kristlane soovituse, kuidas rahuliku südametunnistusega vabaneda isiklikult ebameeldivatest kohtadest Piiblis: "Piiblist loe seda, mis on Püha Vaimu läbi kirjutatud, mitte inimeste kritseldusi." Siinjuures ei ole tegemist mitte lihtsalt ühe inimese arvamusega, vaid aastakümneid (või koguni aastasadu) paljude teoloogide poolt populariseeritud arusaamaga, mille kohaselt suur(em) osa Piiblist kuulub omasse aega ega ole meie jaoks tänapäeval siduv. Kuni taolise äärmuseni, nagu kirjeldab järgmine anekdoot: "Üks jesuiit helistab oma ordukindralile: "Me leidsime Jeesuse haua üles, aga see ei ole tühi." Pikk vaikus. Viimaks ütleb ordukindral: "Mis, kas Ta tõesti elaski?""

Moodsad piibliteadlased eristavad nö ehtsaid Jeesuse (või Pauluse või kelle tahes) sõnu "redaktori märkustest" ja "hilisematest lisandustest". Viimaste hulka liigitatakse tavaliselt eriti ebameeldivad kohad (nt 1Kr 14:34).

Isikliku kogemusena meenub üks professor Elmar Salumaa loeng, milles tuli kõne alla Jeesuse tähendamissõna kuninglikust pulmapeost Mt 22:1-14. Professor oli veendunud, et salmid 11-14 on "hilisem lisand" ning Jeesuse jutustatud algne lugu lõpeb sõnadega: "Ja sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi." (Mt 22:10)

Taoline lõpp olekski väga tore, sest see ei kohusta mitte kedagi mitte millekski ja selles saab ilmsiks Jumala armastuse täielik "inklusiivsus". Paraku sisaldab selline mõtteviis väga olulisi vigu.

Esiteks on see ebaloogiline. Kui me ütleme, et "Piiblist tuleb lugeda seda, mis on Püha Vaimu läbi kirjutatud, mitte inimeste kritseldusi", siis - kui ka Piiblis oleks "inimlikke kritseldusi" - me peame oma inimliku arusaama allutama täpselt samale reeglile ega saa enam üldse millegi kohta öelda, kas tegemist on Püha Vaimu või mõne inimese sõnaga.

Teiseks ei ole taoline eristamine kooskõlas Piibli kujunemislooga: tegemist ei ole mitte automaatselt aktsepteeritud ja kinnistunud tekstiga, vaid aja jooksul kogutud ning kiriku poolt läbi katsutud ja üksmeeles kinnitatud pühade kirjade kaanoniga, millele on tervikuna omistatud jumalik inspiratsioon, nii et "moodsate usuteadlaste" püüd olla targem kui need, kellelt nad on Piibli saanud, on õigupoolest täiesti naeruväärne.

Suurim viga on aga see, et Pühakirja fileerimine ei lähtu mitte tõest, vaid inimlikust meeldivusest, ning kuna tõe tundmisest sõltub inimeste hingeõndsus, on taoline toimimisviis ka inimvaenulik. Nagu näiteks kõnealuse tähendamissõna puhul: Jeesuse sõnumiks ei ole mitte ainult see, et kui inimene kuuleb Jumala kutset, peab ta sellele järgnema, vaid ka see, et kui ta tahab jumalikust pidusöömaajast osa saada, peab tal olema üll pulmarüü, sest muidu ta hukkub sõltumata sellest, et ta oli kutsutud ja kutsele järgnes.

Apostel Paulus manitseb oma õpilast Timoteost (jah, see on apostel Paulus, kes seda teeb, ja see on piiskop Timoteos, kellele see kiri on adresseeritud), et ta kuulutaks Sõna ning astuks julgelt esile, olgu aeg paras või mitte, noomiks, manitseks ja julgustaks. See tähendab, et neile, kelle kätte on usaldatud Jumala Sõna kuulutamine ja koguduse juhtimine, peavad mõistma oma igakülgset vastutust. Nende ülesandeks ei ole mitte ainult kutsuda, vaid ka juhatada, vahel koguni väga valusaid otsuseid tehes: nagu näiteks see, mida kirjeldab Jeesus oma tähendamissõnas (Mt 22:13) või püha Paulus 1Kr 5:5.

Ka apostel Paulus ise teab, et "tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole" (2Tm 4:3-4), ent seda enam peavad need, kellele on antud evangeeliumikuulutaja töö, olema kained ja vankumatud.

Mis on meie ülesanne, kiriku ülesanne üleüldse? Teha seda, mida kirik on algusest peale teinud: minna kõike maailma, jutlustada ja ristida, mitte kedagi kartmata ning ennast kellestki eksitada laskmata. Ühes hiljutises intervjuus ütleb šveitsi preester Niklaus Pfluger: "Jumal ei päästnud maailma mitte maailma vahenditega, vaid sõime ja ristiga. On rumal tahta maailma pöörata inimliku intelligentsi, kavaluse ja argumentidega (vrd 1Kr 1-2). Me peame lõpuks ometi mõistma - ja uskuma! -, et ei ole ühtki teist vahendit selle maailma päästmiseks kui nimelt usk Jeesusesse Kristusesse. See on meie tugevus. Ja meie nõrkus, kui usk ei ole piisavalt tugev." Piibellikku usku jätkuvalt lahjendavast "kristlikust Õhtumaast" kõneldes kasutab paater Pfluger võrdlusena pilti kuivanud lehtedest, mida ei ole vaja puuokstelt ära kiskuda - nad kukuvad ise alla.

Mis on see pulmarüü, mida Jumal tahab oma laste seljas näha? Selleks ei ole Jumala kutsele järgnemine iseeneses - see, nagu Jumal, "moodsale kristlusele" meelepäraselt, aktsepteeriks igaüht "sellisena, nagu ta on". Ei, Jumal tahab, et inimene muutuks.

Inimene ei pea pulmarüüd endale ise muretsema või valmistama, vaid Jumal kingib selle meile ristimises: "Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud." (Gl 3:27) Jeesuse tähendamissõnas kuninglikust pulmapeost on aga oluline, et Jeesus kasutab seal taolist kõneviisi, millest saab järeldada, et inimene peab siiski (ka) ise hoolitsema selle eest, kas ta seda pulmarõivast kannab või mitte. Nii, nagu kirjutab püha Paulus: "Rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!" (Rm 13:14)

Jumal annab meile kõik võimalused ja vahendid, et me ei jääks selliseks, nagu me oleme, ega sinna, kus me oleme. Et me võiksime olla seal, kus on Tema.

• Prev
• Next