Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: "Aga õige jääb usust elama." (Rm 1:17)

Jumala õigus (või õiglus), millest püha Paulus kõneleb, ei ole mitte kohtumõistja õigus või õiglus, mille kohaselt tasu või karistus mõistetakse vastavalt teenele või süüteole. See on pigem ustavus oma tõotustele ja lepingule ning truudus rahvale, kellega see leping on sõlmitud - sõltumata rahva truudusetusest. See on kuninglik õiglus, midagi selletaolist, nagu kirjeldab (muidugi väga romatiliselt ja ilmselt ka väga ebaajalooliselt) Alexandre Dumas oma romaanis "Kakskümmend aastat hiljem":

"Charles Stuart," ütles nüüd inglise kolonel, lähenedes kuningale, kes oli maskeeringust loobunud. "Kas annate ennast vangi?"

"Kolonel Thomlison," ütles Charles, "kuningas ei alistu iialgi. Inimene annab järele jõule, see on kõik."

Võib öelda ka nii, et Jumal on oma õiguses loobunud igasugusest oma õigusest, säilitades vaid ustavuse ja tõe, nii nagu Ta seal seisab, tõeline inimene ja tõeline Jumal, kibuvitsakroon peas ning pilliroost kepp käes Teda mõnitava rahvahulga ees - see ongi Tema õigus.

Rooma kirja lugedes näeme, et selle õiguse vastandiks ei ole mitte ebaõiglus või ülekohus, vaid Jumala viha, mis valitseb nende üle, kes ei anna ennast Jumala õiguse kätte, s.t ei usalda end Kristuse armu hoolde (ehk on siinkohal paslik kasutada võrdlust piksevardaga?). Selguse huvides: Jumal mitte ei vihasta (ega allu vihale nagu millelegi, mis oleks üle Tema), vaid seesama Jumala õigus on nagu tuli (või nagu välk), mis põletab selle, kes temast ei hooli või talle vastu astub.

Aga mida tähendab "usust usku"? Võib-olla annab vihje selle väljendi mõistmiseks evangeelium kuninga ametimehe poja tervendamisest (Jh 4:46-53).

Too ametimees tuleb Jeesuse juurde usuga, et Jeesuses on midagi erilist, et Ta (loodetavasti) suudab tervendada tema poja. Jeesus ei näe temas veel tõelist usku ja ütleb: "Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid." (Jh 4:48) Sellegipoolest teeb Jeesus tema poja terveks, isegi tema juurde minemata. Kui ametimees seda näeb, siis ta usub tõeliselt - vähemalt nii kinnitab evangeelium: "Ja tema uskus, samuti kogu ta pere." (Jh 4:53)

Püha Paulus ütleb, et Evangeeliumis saab avalikuks Jumala õigus - Tema kuninglik ustavus oma rahvale ning see, et Ta täidab igal juhul oma tõotused. See saab avalikuks "usust usku", s.t me võime loota Jumala õigusele nii selles, mis Ta on meie heaks juba teinud (ja eeskätt mitte meid luues, kuna selle mõistmine peaks kuuluma enesestmõistetavuste hulka, vaid meid oma Pojas lunastades), kui ka selles, mida Ta on meile veel tõotanud, mida Ta meie heaks veel teha tahab ja kavatseb.

See on sama usaldus, millest Paulus kirjutab veidi hiljem: "Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?" (Rm 8:32) , lisades, et "Jumal on see, kes õigeks teeb" (Rm 8:33).

Rooma kirja ja teisi apostel Pauluse kirju lugedes võime kergesti eksida ühekülgsusse ning jätta kahe silma vahele, et ta ei kõnele kunagi, nagu piirduks meie lunastus ja õigekssaamine üksnes (kohtuliku) õigeksmõistmise aktiga. Nii nagu Jumala õigus seisneb selles, et Ta on ustav oma lepingule, et Ta jääb truuks sellele, kes Ta on, peab meile osaks saav õigus teostuma selles, et ka meie, Jumala lepingusse haaratuna, elame uut elu ja oleme selles ustavad Jumalale. Õigupoolest Jumal annab meile võimaluse (tihtipeale üha uuesti ja uuesti), et me viimaks ometi oleksime need, kes me Tema tahte (ja Tema näo järgi loodutena omaenda tõelise kutsumuse ja olemuse) poolest olema peaksime.

Kui Jumala õigus seisneb Tema ustavuses - ja eneseandmises kuni lõpuni -, siis milles seisneb meie õigus?

Kristlik usk pole mitte ainult usk sellesse, mis on juba tehtud, vaid see on võimalus alata viimaks ometi tõelist elu: "Ja õige jääb usust elama!"

• Prev
• Next