Ta kustutas varem tehtud patud oma jumalikus sallivuses. (Rm 3:25-26)

Kõlab väga tänapäevaselt, see "jumalik sallivus". Eriti kui kasutame võimalust tõlgendada kreeka sõna paresis (ainus koht Uues Testamendis, kus seda sõna kasutatakse) läbi sõrmede vaatamisena või õlgu kehitades mööda minemisena. Ainult et see "sallivus" ei ole vist - vähemalt selle sõna tänapäevast tähendusvarjundit arvestades - kõige õigem. See ei ole mitte leppimine inimeste pattudega, veelgi vähem on see pattude heakskiitmine, vaid see on pigem nende (hambad ristis) äratalumine või -kannatamine.

Seda enam, et püha Paulus ei jäta meile siinsamas meenutamata, millise hinnaga Jumal on inimestele seda "sallivust" osutanud: "Lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud Tema veres lepitusohvriks." (Rm 3:24-25)

Kõrvalt vaadates võib see tunduda millegi kerge ja lihtsana, lausa tühisena: mis see siis Jumalale ära ei ole, üheainsa sõrmenipsuga võiks Ta kustutada loendamatu hulga patte, sest Ta on ju kõikvõimas.

Jumala enda poolt vaadates ei ole see aga sugugi niisama lihtne - ja mitte sellepärast, nagu Jumalal ei oleks sõrmi, mida nipsutada. Püha Peetrus kirjutab: "Teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega." (1Pt 1:18-19)

Sõna "kallis" (timios) ei tähenda mitte niivõrd midagi hindamatut (kuigi Kristuse veri on kahtlemata hindamatu), vaid midagi, millel on täiesti selgelt olemas kindel ja väga kõrge hind: inimeste lunastamine oli Jumalale äärmiselt kulukas, see läks Talle maksma väga palju. Ta andis oma ainsa Poja - ning kuna Poeg on üks Isaga ja Isa on kõik, siis tähendab see, et inimeste lunastamine läks Jumalale maksma ... kõik.

Apostel Paulus kasutab Kristuse lepitusohvrist kõneldes väga huvitavat sõna: hilasterion. Selle sõnaga tähistati Jeruusalemma templis (või Moosese aegses kogudusetelgis) asuval seaduselaekal olevat lepituskaant. Niisiis võime sõnasõnalt tõlkida, et Jumal on Kristuse seadnud "lepituskaaneks usu läbi Tema veres" (Rm 3:25). Kuidas seda mõista?

Moosesele andis Jumal tõotuse: "Seal ma siis ilmutan ennast sulle ja kõnelen sinuga lepituskaanel mõlema keerubi vahel, mis on tunnistuslaeka peal, kõigest, mida ma sind käsin Iisraeli lastele öelda." (2Ms 25:22). Kui nüüd Kristus on see "lepituskaas", siis tähendab see, et Temalt tuleb ja Temal rajaneb kõik, mida Jumal on "nüüd, päevade lõpul meile rääkinud" (Hb 1:2). "Vana on möödunud, vaata, uus on sündinud" (2Kr 5:17) - küllap see kehtib ka Jumala Seaduse puhul.

Aga siin jõuame teise tähenduse juurde. Püha Paulus seab meie silme ette kahekordse pildi: esiteks lepituskaas, s.t Kristuses kehastunud Jumala kohalolu ja sõna meile, kogu inimkonnale, ning teiseks sellele lepituskaanele piserdatud veri, mis on samuti Kristuse enda oma. Kirjas Heebrealastele öeldakse: "Kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, siis Ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutades meile igavese lunastuse." (Hb 9:11-12)

Meie jaoks võib lunastus isegi olla midagi kerget ja lihtsat: "Ära karda, usu ainult!" (Mk 5:36) Jumalale ei ole see kindlasti mitte (vähemalt inimlikult kõneldes) kerge ega lihtne, kuna Tema ja inimeste vahel tehtud lepingu võib tühistada vaid ühe lepingupoole surm: "Seepärast ongi Tema uue lepingu vahemees selleks, et kutsutud - kui Tema surm oli saanud lunastuseks esimese lepingu aegsetest üleastumistest - saaksid kätte igavese pärandi tõotuse. Kus on testamentlik leping, seal tuleb ju tingimata esitada tõendus testamenditegija surmast, sest testament hakkab kehtima pärast surma ega jõustu iialgi, kui testamenditegija on elus." (Hb 9:15-17)

1989. aastal ilmunud Uue Testamendi väljaandes seisab Rm 3:25j juures märkus: "Jumal võis lepingu pideva rikkumise eest karistada kõiki ühekorraga ja lõplikult, aga Ta ei taha seda teha oma sallivuse, pikameelsuse jms. pärast. Ta lõpetab selle lepingu, kuid leping on lõpetatav ainult lepingu enese sätete järgi. Sel juhul Jumal ise peab surema, sest ainult Tema ise suudab anda lepitusohvri kõigi lepingurikkujate asemel."

Kas sellistel tingimustel teostunud lunastus saab meie jaoks olla lihtne ja kerge? Kas see ei tekita meis - palju enam kui Seaduse poolt tekitatud hirm karistuse ees - õudust oma patu pärast, ajades meid meelt parandama?

Jumal on andnud meile kõik ja meie ... läheme kerge õlakehitusega Temast mööda ja ütleme, et kuidas see saakski teisiti olla - sest teistsugust Jumalat me lihtsalt ei tunnistakski ...

Usupuhastuspüha on oma traditsioonilise Evangeeliumi laenanud kohe järgnevalt Pühakutepäevalt. Küllap siin on midagi, mille üle tõsiselt järele mõelda - pidades silmas, kui kallist hinda on Jumal meie lunastamiseks maksnud.

• Prev
• Next