Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat? Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud. (Ap 4:19-20)

Keegi end selgeltnägijaks pidav Hannes Vanaküla kirjutas seoses mõne päeva eest toimunud "Lõuna-Korea kultuuripäevadega" ühe seal esinenud jutlustaja kohta: "Jaerock Lee siiatoomine oli väga õigesti ajastatud. Me teame, et Soomes astuvad inimesed kirikust välja, sest nad on kaotanud usu. Aga inimene, kes kaotab usu, hakkab mõtlema. Ja selleks, et seda vältida, tuleb usklikele anda uues vormis vana usk tagasi. Kuna Jaerock Leed tutvustatakse kui kiriku vastalist, siis on tema korraldatud ettevõtmised hea koht, kuhu suunata ristiusus kahtlejaid. Seega saab pikendada inimeste mõtlemise piiramist. Ainult usklikuga saab manipuleerida." Sarnaseid arvamusi kristluse ja usu kohta üleüldse on Vanaküla avaldanud ka varem, näiteks on ta kõnelnud, kuidas kristlased on teda "moraalselt taga kiusanud" ning et "kristlik maailm ei ole huvitatud, et inimesed oleksid vaimselt haritud ja iseseisvad": "Neile on vaja vaimselt harimata inimesi, et neid saaks juhtida. Siit tuleneb ka minu konflikt kristliku maailmaga."

Taoliste väidetega ei ole võimalik nõustuda, kuna kristlik usk õpetab, et iga inimese peamine ülesanne on õppida tundma Jumalat ja Tõde ning kasvada täiuslikkuse suunas, ning kuna Jumala juurde kuulub täiuslik tarkus ja teadmine, siis peab see kuuluma ka inimese kui Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodu täiuslikkuse juurde. Pigem tundub just kõikvõimalike "selgeltnägijate" ja "nõidade" eesmärgiks olevat inimeste vaimu ahendamine ja aheldamine ning endale allutamine.

Vanakülal ei ole õigus ka Jaerock Lee osas, kuna tegemist ei ole mitte "usuhulluga", kelle ülesandeks või eesmärgiks on usu kaotanutele usk tagasi anda, vaid tõenäoliselt siiski omakasu, peaasjalikult raha peal väljas oleva "ettevõtjaga" (selles mõttes üsna sarnasega Vanakülale endale).

Ja siiski on Vanakülal milleski õigus, kuigi ta seda vist ise päriselt ei mõista (iseäranis Soome kiriku näite varal). Asja aitavad selgitada käesoleva pühapäeva pühakirjalugemised - või õigemini pikemad tervikud, kust need on pärit: Jr 27; Ap 4; Mt 22).

Prohvet Jeremija kuulutab Juudamaa ja Jeruusalemma rahvale, et Jumala otsuse kohaselt tuleb neil end tahes-tahtmata allutada Paabeli kuningale ning nad teevad targasti, kui ei hakka talle vastu. Paabeli kuningas teeb küll ülekohut, vallutades teisele rahvale kuuluva maa - aga kas ei olnud vähemalt sama ülekohtused selle maa oma kuningad? Kahtlemata on pühaduserüvetus see, mida Paabeli kuningas tegi Jeruusalemma templiga - aga kas ei olnud templipreestrid ise juba ammu pühakoja rüvetanud ja röövlikoopaks muutnud?

Jeremija sõnum ei ole mitte selles, et võõras oleks parem kui oma, vaid selles, et oma pole alati sugugi vähem võõras kui võõras. Ja Paabeli kuninga vastupanuta teenimine ei ole õigupoolest mitte enda allutamine Paabeli kuningale, vaid Jumala tahtele - seda peab meeles pidama too suur kuningas Nebukadnetsargi: "Kõik rahvad peavad teenima teda ja tema poega ja pojapoega, kuni tuleb temagi aeg ja paljud rahvad ja suured kuningad sunnivad tedagi teenima." (Jr 27:7)

Jeesus ütleb samuti, et keisrile tuleb anda see, mis kuulub keisrile (Mt 22:21), ent siingi kehtib seesama: ka keiser on saanud oma võimu - ja mitte ainult võimu, vaid oma olemasolu - Jumala käest. Rahal võib olla keisri pilt, ent keisril - nii nagu igal inimesel - on (või vähemalt peaks olema) Jumala pilt, s.t iga inimese esmane kohus kõigi maiste reeglite ja seaduste kõrval on anda end "tagasi" Jumalale.

Apostlite Peetruse ja Johannese sõnad juutide Suurkohtu ees näivad olevat kahe eelneva pühakirjakohaga vastuolus: "Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat?" Siin siiski ei ole vastuolu, kuna ka Suurkohus vastutab oma otsuste eest Jumala ees ja nende otsuste autoriteetsust saab tunnistada ainult siis, kui nad on allutatud Jumala tahtele.

Aga milles apostleid siis tegelikult süüdistati ja mida neilt nõuti? Neile heideti ette, et nad tekitavad rahva hulgas segadust ja rahutust. Neid manitseti nö hea korra nimel vaikima. Õigupoolest ei nõutud neilt kui kuigi palju, nad ei pidanud tegema midagi oma südametunnistuse vastast - kõik oleks olnud südamest rahul, kui nad ei oleks üldse mitte midagi teinud.

Aga nad ei saanud. Kas nad taipasid või ei, millise murrangu nende tegevus ja sõnum maailma ajaloos esile kutsub, igatahes nad ei saanud jätta ütlemata seda, mida neil öelda oli, hoolimata sellest, et nad sattusid seeläbi vastuollu tol ajahetkel kogu ülejäänud maailmaga.

Praegu tundub vahel, et kirikud hea meelega unustaksid selle, mida apostlid omal ajal ei suutnud ütlemata jätta, ja tegeleksid üksnes maailma palge silumisega. See ei pruugi toimuda alati väliselt kõige truualamlikumas vormis, aga sisuliselt on nii, et maailmal on õnnestunud aheldada suur osa kirikust ja teoloogiast enese külge.

Siin ongi Hannes Vanakülal - ilmselt tema enese teadmata - õigus: lääne ühiskond ei taha mitte niivõrd seda, et inimesed kirikust välja astuksid, vaid et inimesed kuuluksid kirikusse, mis ei erine millegi poolest maailmast. Ja tõsi ta on, et mingil kombel aitavad sellele kaasa ka Jaerock Lee taolised kristlust meenutavatesse sulgedesse rüütatud mammonausu kuulutajad.

• Prev
• Next