Aga tema vastas neile: "Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid." (Mt 25:12)

Kui kirikuaasta eelviimane ehk Valvamise pühapäeva langeb, nagu sedapuhku, kokku Isadepäevaga, siis tekitab see kummalisi mõtteseoseid.

Vestlesin hiljuti ühe isaga, kes oli seisukohal, et ta ei peaks oma vastristitud, praegu vaid kahe aasta vanusele lapsele hakkama niipea rääkima Jumalast, vaid laseb lapsel ise (täisealiseks saades) valida ja otsustada, kellesse ning mida ta usub.

Püüdsin teda selle asja üle vähemalt korra veel järele mõtlema panna, võrreldes Jumala tundmist ja suhet Temaga isa ja lapse suhtega: kas ta tahaks, et tema tütar ei teaks temast midagi - peale selle, et tal "üleüldiselt" on kuskil isa olemas (nagu sõnastavad oma usku Jumalasse paljud Eesti inimesed) - ning ta saaks alles täisealisena võimaluse oma isa (võimalike kandidaatide hulgast) välja sõeluda ja tema kasuks otsustada?

Kati Murdmaa kirjutab millestki sarnasest (tõsi küll, ilmselt peamiselt naisi mõtlema panna tahtes): "Maailma tekib üha rohkem doonoritena kasutatud mehi, kui karjäärile häälestatud naised sigitavad kenas keskeas oma ainuotsusena teadlikult lapse kui sooloprojekti. Mõned soleerivad projektiemad ei pöördu enam kunagi doonorisa poole. Mõned nõuavad ärakasutatud mehelt oma projektlapsele ka elatisraha, ehkki isa ei kohtu lapsega pea kunagi."

Küsin siinkohal retooriliselt: kas me sellist perekonda ... lapsepõlve ... elu tahaksimegi? Endale vast mitte, ent ega meie - tänapäeva maailmas küll ülimalt ülistatud - empaatiavõime ses küsimuses iseendast palju kaugemale ei ulatu.

Käesoleva aasta 9. mail  aastal tähistati ... ei, mitte ainult 65 aasta möödumist "Suurest Võidust", vaid ka nn antibeebipilli 50. sünnipäeva. Viimasel ajal võib küll kuulda, et antibeebipilli nimetatakse rohkem hellitlevalt "beebipilliks", küllap see "antibeebi" on isegi kõnealuse preparaadi austajatele veidi valus.

Siiski nägin alles paar päeva tagasi televiisorist intervjuud ühe meditsiiniteadlasega, kes maheda naeratusega kinnitas, et inimkond peab võtma sihiks oma arvukuse vähendamise kuuelt kahele miljardile. Äkki peaks soovitama Zyklon B-d - see mõjub ehk kiireminigi ... (jutt ei ole norra black metal bändist).

Iseenesest on kummaline, et ka abordi õigustuseks tuuakse tihtipeale väide, et parem las laps üldse ei sünni, kui et ta peaks üles kasvama ilma isata või mingil muul viisil haletsusväärses olukorras - s.t inimesed leiavad, et nende enda vead ja tegematajätmised annavad neile õiguse veelgi suuremaks kurjaks.

Olgu kuidas on, igatahes on kindel, et kui ka kõik inimesed ei tunne Jumalat - rääkimata oma bioloogilisest isast - ja kuigi paljud bioloogilised isad ei tea või ei taha teada midagi on lastest, tunneb Jumal igaüht. Pühal Paulusel on selle kohta väga ilus lause, mis kahjuks eestikeelses tõlkes kuigi hästi esile ei tule: "Ma põlvitan Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime." (Ef 3:14-15)

Originaali mõtet võimalikult täpselt edasi anda püüdes võiks tõlge olla pigem selline: "Ma panen oma põlved maha Isa ees, kes on kõikide Isa nii taevas kui maa peal." Sõna-sõnalt kasutab apostel selle lause teises pooles mõistet "isadus" (patria), mida võib tõlkida ka suguvõsa või päritoluna. Niisiis: Jumal ehk Isa on see, kelleni viib viimselt tagasi igasugune isadus, igasugune päritolu. Temalt saavad kõik mitte oma (teistest erineva), vaid Tema nime, nii nagu meil on tavaks, et laps kannab oma isa perekonnanime, või nagu skandinaavia traditsiooni järgi moodustub (moodustus vanasti) laste "perekonnanimi" (tegelikult patronüüm) isa eesnime järgi.

Kõik, mis on taevas ja maa peal, on "nimetatud" - s.t loodud - Jumala poolt. Aga mitte ainult seda, vaid kõiki ja kõike ka nimetatakse Jumala järgi. Mitte miski ega mitte keegi pole olemas ilma Jumala teadmata ega tahtmata ja kõik kannab endal Tema allkirja.

Ent kuidas siis mõista Jeesuse karme sõnu: "Aga tema vastas neile: "Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid."" Kõnealuse tähendamissõna kontekstis on see nonde ukse taha jäänute oma valik: võiksime seda tänapäeva inimese olukorrale ja tema jumalasuhtele üle kandes öelda, et nad on emantsipeerunud, Jumal on lubanud neil heita endalt Tema isaliku meelevalla ning seeläbi on nad paraku jäänud ilma ka Tema ligiolust ja Isa pärandist (emancipatio on vana-rooma õigusest pärinev termin, mis tähendas kellegi vabastamist isa või omaniku meelevallast ja mille sümboolseks väljenduseks oli see, et perekonnapea või omanik, seistes oma lapse või orjaga vastakuti, pööras selle ringi ning saatis minema).

Isadepäeva (ning isaliku vastutuse ja meelevalla) kontekstis võiksime mõelda sellele, et kuigi me peame laskma oma lastel minna, et ise maailma avastada ja elama õppida, kuulub meie vastutuse juurde ka see, et varustame nad piisavate teadmistega ning hoolitseme, et selle hulgast, mis me neile pärandame, ei puuduks miski vajalik - näiteks õli, mis hoiab nende lambid põlemas. Ning muidugi meie enda isalik ligiolu ja armastus - sest ka meie isadus on tõeline vaid siis, kui selle lähtepunktiks on tõeline Isa ja Tema armastus.

• Prev
• Next