See on tõepoolest Jumala poolt õiglane, et teie vaevajaile tasutakse viletsusega ja teile, keda vaevatakse, antakse hingamist. (2Ts 1:6-7)

Kas te teate, kes on Brendan O'Rourke? Kiire internetiotsing annab vastusena ennast "kristlikuks hävitajaks" nimetanud 41-aastase mehe, kes tulistas hiljuti ühes Lõuna-California koolis laste pihta, haavates 6- ja 7-aastast tüdrukut.

Tegelikult ei mõtle ma aga mitte seda Brendan O'Rourke'i - ja ma tundsin kergendust, kui sain aru, et tegemist ei ole sellesama inimesega, kelle kohta mina informatsiooni otsisin.

See Brendan O'Rourke, keda ma silmas pean, oleks 5. oktoobril saanud 28-aastaseks. Ta ei saanud, sest ta suri 7-aastasena 17. augustil 1990. aastal California ülikooli San Francisco meditsiinikeskuses.

Brendan Silverio O'Rourke sündis kolm kuud enne "õiget aega", 5. oktoobril 1982. aastal. Ta kaalus umbes 825 grammi. Haiglast sai ta koju kolmekuusena - siis kaalus ta "juba" 2,1 kilo. Kui ta oli 4-aastane, diagnoositi tal HIV - tõenäoliselt oli ta selle saanud vereülekandel õige pea pärast sündimist.

Maailmakuulsaks sai Brendan 17. septembril 1987. aastal (tõsi, meieni Eestis see kuulsus tollal ei ulatunud). Ta oli poolesaja aidsihaige hulgas, kes ootasid ühes San Francisco kirikus kohtumist paavst Johannes Paulus II-ga ja tema õnnistust. Paavst oli Brendanist ja ta isast möödumas, kui poiss hüüdis: "Hi Viva Papa!", sirutas oma käed paavsti poole ja kallistas teda.

See oli aeg, mil üldlevinud arvamuse kohaselt võis aidsiviirus levida ka lihtsa füüsilise kokkupuute kaudu. Johannes Paulus lasi Brendanil ennast emmata ning tõmbas ta seejärel veelkord enda poole ja surus oma põse vastu poisi põske. Aasta hiljem, kui Brendan oli koos vanematega palverännakul Roomas, osalesid nad paavsti üldaudientsil ning Johannes Paulus II võttis Brendani taas sülle ja suudles teda laubale.

Isegi tänapäeval, mil me teame, et HIV ei levi niisama lihtsalt (kuigi paraku nakatub üha uusi ja uusi inimesi ka meie maal), võime enda käest küsida, mismoodi me toimiksime, kui teadaolevalt rasket nakkushaigust põdev inimene tahab meid emmata või meile kasvõi kätt anda.

Mäletan, kuidas külastasin paarkümmend aastat tagasi esimest korda elus raske vaimupuudega noorukite hooldekodu. Minu juurde tuli üks neiu, ma jäin keset koridori seisma ja ei osanud midagi peale hakata. Ta tuli mulle päris ligi, pani käed mulle ümber ja oma pea mu rinna najale ning võttis seejärel minu parema käe ja asetas omale pea peale, et ma talle pai teeksin.

Ma mäletan väga selgelt hetkelist tõrget (kuigi mingit nakkust ei olnud ju karta) - aga veelgi enam on mul meeles tema juuste pehmus mu pihu all, kui ta oli mu käe lõpuks oma pea peale surunud, ja tema kallistuse intensiivsus ning siirus.

Ma usun, et ta ei mäleta mind enam, aga mina sain temalt selle kogemuse näol eluks ajaks imekauni kingituse.

7. sajandi paavst Deusdedit (teise nimega Adeodatus) olla ravinud suudlusega pidalitõbise. Pühast Franciscusest räägitakse sarnast lugu: ta kohtus kord pidalitõbisega, kes palus temalt armuandi. Franciscus andis talle kogu kaasas olnud raha, kuid mees vaatas endiselt talle anuva pilguga otsa. Seepeale märkas Franciscus, et mees väriseb külmast, ja andis talle oma kuue. Ent mehe silmist ei kadunud igatsus. Franciscus mõistis ning embas ja suudles pidalitõbist.

Brendan O'Rourke'i - tolle esimesena mainitu - ema ütles, et Brendan oli hea poeg, kuni ta kaotas töö ja hakkas selles süüdistama kõiki teisi. Selle tulemusena ei tahtnud keegi, isegi ta oma pere, õde, vend ega vanemad, temaga tegemist teha. Ema sõnul ta koguni kartis oma poega.

Brendan O'Rourke'i - tolle teise - ema sõnul nad muidugi lootsid, et poeg paraneb, aga ta on Jumalale tänulik, et neil jätkus oskust märgata ja hinnata kõiki hetki, mis neile pojaga koos olemiseks kingiti. Eriti jäävad emale meelde Brendani kallistused - iseäranis need viimased, millega ta paar päeva enne surma oma nõrkust trotsides ema justkui julgustada tahtis.

Meenutades, kuidas tema poeg ja paavst Johannes Paulus teineteist embasid, ütleb ema, et see näitas talle, mida on vaja teha inimestele, kes kannatavad: neid emmata.

Kristus ütleb: "Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde." (Jh 12:32) Ma usun, et me ei eksi, kui kuuleme siin taustal ka mõtet: “Siis ma tahan teid kõiki emmata!”

Viimsest kohtupäevast kõneldes ei räägi Jeesus ühestki kuriteost, mille sooritamise või sooritamata jätmise alusel kellegi kohta otsus langetataks. Ta kõneleb ainult headest tegudest: "Mida te iganes olete teinud ... jätnud tegemata ... kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud ... jätnud tegemata ... ka mulle." (Mt 25:40.45)

Püha Paulus lisab siia negatiivse tahu: "See on tõepoolest Jumala poolt õiglane, et teie vaevajaile tasutakse viletsusega." Siiski ei ole meie olulisim küsimus mitte selles, kas keegi vaevab meid või ega me ise kedagi vaeva, vaid selles, kas oleme valmis embama aidsihaiget ja suudlema pidalitõbist.

Brendan Silverio O'Rourke'i ema ütles päev pärast paavst Johannes Paulus II surma antud intervjuus: "Loodetavasti oli Brendan taevas käepärast, et tervitada paavsti ühega oma kallistustest."

• Prev
• Next