Suur Reede

«Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on, kes õigeks teeb. Kes on, kes võib hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?» (Rm 8:31-35)

Täna on päev, mil Jumala halastus särab täies kirkuses, mil Kristus läks oma armastuses meie pärast lõpuni: Tema, kes on süütu ja puhas, annab ennast patuste ja ülekohtuste eest; Tema, kes on elu ise, lüüakse risti meie, surelike pärast, kes oleme Temaga võrreldes eimiski, tühisuste tühisus, ent samal ajal just seeläbi, et Tema meid – eimiskit – üle kõige nagu oma lapsi armastab, hindamatult väärtuslikud.

Olen tihti mõtisklenud selle üle, kui uskumatu, kui ebatõenäoline on tegelikult see, et oleme üldse olemas – nii mina isiklikult kui kogu inimkond, kogu meie planeet, viimselt kogu universum. Miks peaks üldse midagi olemas olema?

Vastus sellele ja teistele taolistele küsimustele saab olla vaid üks: oleme olemas, kuna Jumal on nõnda tahtnud, oma üliküllusliku headuse, oma ülevoolava armastuse tõttu.

Ta on meid loonud, sest Ta armastab meid. Ta on meid loonud, me sõltume kõiges ja täielikult Temast, Tema heldusest, Tema armastusest, ja samal ajal on Ta tahtnud meid näha iseseisvate ja vabadena, lubades seetõttu ka ebatäiuslikkust, mida me enda puhul pidevalt tajume ja kogeme, ning isegi vigu – jah, isegi kurjust ja pattu, selleks, et need, kes Tema armu abiga sellele ei ütlevad ning sellest vabaks saavad, võiksid tuua seda suuremat au Tema halastusele ja armastusele.

Õigupoolest ei kuuluta Kirik seda sõnumit mitte ainult täna, vaid kogu aeg. Juba kirikuaasta alguses kõlab kuulutus inimkonda läbi aegade saatnud igatsusest Jumala päästva ligiolu järele ning rõõmusõnum selle igatsuse täitumisest Tema ainusündinud Poja inimesekssaamises. Nõnda oleme saatnud Kristust sealtpeale kogu aja, jälgides Tema pidevat, jätkuvat eneseandmist oma armastatute – meie – heaks kõiges, mida Ta teeb.

Nüüd oleme jõudnud Jeesuse maise elu viimsesse nädalasse, Jeruusalemma ligi jõudes nuttis Ta nii oma linna kui rahva pärast, kuulutades ette selle rasket saatust, samal ajal kinnitades, kui väga Ta on tahtnud tuua rahu ja armu kõigile, kes on valmis seda Temasse uskudes vastu võtma.

Jeesus tuli ja andis ennast meie, inimeste kätte. Nende kätte, keda Ta kogu oma olemusega armastab – teades, kui vähe on neid, kes vastavad Talle samaga, ning kui palju on neid, kes Tema armastust kuritarvitavad, tehes teoks kõigi aegade suurima ülekohtu – lüües risti ja tappes oma Looja, oma Lunastaja, oma eluandja ja -allika.

Oma inimesekssaamisega, kogu oma püha eluga, oma tulemisega Jeruusalemma, kus Ta loovutas ennast ülekohtuste kätte, ütleb Jumal meile: «Vaadake, siin ma olen, teie pärast, teie jaoks, et teie võiksite elada.» Ning imelisel viisil teeb Ta just sellesama aegade suurima ülekohtu oma halastuse ja kõigi pattude andeksandmise ammendamatuks allikaks. Tema, täiuslikult õige, igavene ja surematu, annab ennast meie, läbinisti rikutute, surelike ja hukatusele määratute eest, et kõik meie võlad oleksid igaveseks tasutud, meie süü oleks andeks antud, ning meie, kes oleme elanud Jumala vaenlastena, Temaga lepitatud ja taas ühendatud – veelgi enam, Tema poolt armastatud lastena vastu võetud.

Kristuse armastusest ei saa meid mitte miski lahutada – kui me ise sellest ei loobu. Tema käsi on alati välja sirutatud, Ta on nagu isa Jeesuse tähendamissõnas kadunud pojast – isa, kes ootas oma tänamatut poega kustumatu armastusega, kes nägi teda juba siis, kui ta oli alles kaugel, jooksis talle vastu, haaras ta oma embusse ja suudles teda, käskides ta ehtida kalleima kuue ja pojaseisust kinnitava sõrmusega.

Nii oleme olnud kaugel, eksiteel ka meie, kogu inimkond ja igaüks meist üksikuna. Meile on Jumal oma armastuses vastu jooksnud, meid on Ta oma embusse võtnud, pühas ristimises puhta rüüga rõivastanud ning selle märgiks, et oleme nüüd Tema lapsed, oma pitserina Püha Vaimu kinkinud.

Nagu too isa ei esitanud pojale mingeid küsimusi ega tingimusi, ei hakanud seadma reegleid, mille alusel poeg võiks taastada isa usalduse tema vastu, ei tee seda ka Jumal. Ta lihtsalt annab meile kõik, mida vajame, ja rohkemgi veel. Ta on andnud oma igavese, täiusliku Poja, kelle kohta püha Aquino Thomas on ühes hümnis väga kaunilt öelnud, et Tema vere ainus tilk võib tuua lunastuse kogu maailmale ning päästa ta kõigi eksimuste süüst.

Me oleme päästetud, Kristus on meie eest surnud, Jumal on Ta meie lunastuseks loovutanud, ning seda tõde ei suuda mitte miski tühjaks teha – kui me vaid oleme valmis Temasse uskuma, oma lootust Tema halastusele panema, Tema väljasirutatud käest kinni haarama ja kõiges Temale usaldudes järgnema Talle sinna, kuhu Ta tahab meid juhtida –igavesse ellu taevases õndsuses ja kirkuses. Just selline on Pühakirja selge tunnistus, apostel Pauluse sõnadega: «Ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!»

• Prev
• Next