• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Orelifestival
    Igal reedel kell 20
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus
  • Pärnu Eliisabeti kogudus

Ülestõusmisaja IV pühapäev

Ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide. (Jh 17:12)

Üks võlumõiste, millega tänapäeval näikse üritatavat lahendada paljusid moraalseid dilemmasid, on vaba tahe.

Kuskil toimub kirikukontsert pealkirjaga «Vaba tahte ülistus», keegi tsiteerib jutluseks valmistudes artiklit, milles kõneldakse inimelust kui meile antud ajaperioodist, mil «otsustada, kas me soovime omas vabas tahtes Jumalaga suhtes olla või mitte», Facebookist võib lugeda, et eutanaasia kui «väärikas surm» on lausa Jumala enda kutse parandamatult haigele inimesele kasutada talle antud vaba tahet õigel ajal maisest elust taevasesse kirkusesse lahkumiseks.

Kontrastina kõigele sellele roosale ja rõõsale on kainestav tsiteerida Martin Lutherit: «Vaba tahe on täielikult jumalik aunimetus ega saa kuuluda mitte kellelegi teisele kui ainuüksi jumalikule majesteedile. Nimelt ainult Tema võib ja teeb (nagu ütleb Psalm 115:3) kõike, mida Ta tahab, nii taevas kui maa peal. Kui see tiitel omistatakse inimesele, siis ei sünni see suurema õigusega, kui et talle omistataks jumalikkus ise. Suuremat sellest jumalateotusest ei saa aga olla.»

Martin Lutheril on paljuski õigus. Võtame viimase ülaltoodud näidetest: kas me saame, kui vähegi järele mõtleme, kõnelda parandamatult haige inimese puhul vabast tahtest surra? Kui küsiksime sellise inimese käest, mida ta tegelikult tahaks, siis üsna tõenäoliselt vastaks ta, et tema suurim ja esimene soov on saada terveks. Kui vaba on nüüd tema tahe?

Sellega seoses meenuvad kaks tsitaati. Esimene neist pärineb Albert Einsteinilt: «Ausalt öeldes ma ei tea, mida inimesed mõtlevad, kui nad kõnelevad inimliku tahte vabadusest. Näiteks on mul tunne, et ma tahan midagi; aga mis on sellel tegemist vabadusega, ei suuda ma ülepea mõista. Ma tunnen, et tahan süüdata oma piibu, ja teengi seda; aga kuidas ühendada seda vabaduse ideega? Millest lähtub tahteakt, millega ma tahan süüdata oma piibu? Schopenhauer on kord öelnud: «Inimene võib teha, mida ta tahab, aga ta ei saa tahta, mida ta tahab.»»

Veidi teise kandi pealt, ent suurel määral samasuguse tulemusega läheneb vabale tahtele Friedrich Nietzsche: «Kus on tekkinud õpetus tahtevabadusest? – Ühe üle seisab paratamatus tema kirgede kujul, teise üle harjumusena kuulata ja kuuletuda, kolmanda üle loogilise südametunnistusena, neljanda üle tuju ja vallatu naudinguna kõrvalehüpetest. Need neli otsivad aga oma tahtevabadust just sealt, kus igaüks neist on kõige kindlamini aheldatud.»

Kirik õpetab, et inimlik tahe omab mõningast vabadust avaliku õiguse teostamiseks ja mõistusele alluvates asjades valikute tegemiseks, samal ajal aga ei ole langenud inimesel ilma Püha Vaimuta vabadust ega meelevalda vaimulikes, igavestes, hingeõndsusesse puutuvates asjades. Väga selgelt on selle arusaama sõnastanud 853. aastal toimunud Quiercy sinod: «Kõigeväeline Jumal lõi inimese ilma patuta, õigena ja vaba tahtega ning asetas ta paradiisi: Ta tahtis, et inimene jääks õiguse pühadusse. Inimene aga, kasutades vaba tahet halvasti, tegi pattu ja langes ning kogu inimsoost sai hukkaminejate hulk. […] Me oleme vaba tahte esimeses inimeses kaotanud ja selle meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi tagasi saanud; ühelt poolt on meil vaba tahe heaks, millele eelneb ja mida toetab arm, teisalt on meil vaba tahe kurjaks, mis on armu poolt maha jäetud. Vaba tahe on meil aga seetõttu, et see on armu läbi vabastatud ja armu abil rikutusest tervendatud.»

Niisiis võime tõepoolest ütelda, et inimesel on, vähemalt teataval määral, vaba tahe – kuid seda esiteks mitte absoluutselt ning teiseks mitte kõigis asjades. Augsburgi usutunnistus tsiteerib püha Augustinust: «Me tunnistame kõikide inimeste vaba tahet, niivõrd kui nad omavad mõistuslikku kaalutlemisvõimet, mitte aga, et see oleks seejuures suuteline asju, mis puutuvad Jumalasse, kas ilma Jumalata alustama või vähemalt lõpule viima, vaid üksnes praeguse elu tegudes, niihästi heades kui ka kurjades. Headeks ma nimetan neid, mis võrsuvad heast loomusest, see on tahtmine töötada põllul, soov süüa ja juua, tahe omada sõpra, tahe riietuda, tahe ehitada maja, tahe võtta naist, pidada karja, osata eristada erinevaid häid asju, või mis kõik tulevad heaks praegusele elule. Kõik need asjad ei püsi ilma jumaliku juhtimiseta, vastupidi: need on ja nende olemine pärineb Temast ja Tema läbi. Kurjadeks ma nimetan aga selliseid [tegusid] nagu tahtmine austada ebajumalaid, tahtmine mõrvata jne.»

Siit ja eelnevast Quiercy sinodi seisukohavõtust on täiesti selge, et kõiges, mis puudutab igavikku ja inimese jumalasuhet, vajab inimene Jumala vastutulevat ja saatvat armu, omamata vähematki võimalust omatahtsi oma soove täita või isegi soovida. Rääkimata sellest, et – nagu Nietzsche on õigesti sedastanud – tihtipeale kirjab inimene vabadusena teda aheldavaid köidikuid.

Kas see tähendab, et õigus on neil, kes õpetavad, et inimene ongi igavikulistes asjades täiesti jõuetu ja määratud passiivselt vastu võtma, mida iganes Jumal arvab heaks talle osaks saada? Ühe teoloogia raskeima küsimusena sõnastades: kas Jumal on ühed õndsuseks ja teised hukatuseks ette määranud? Ning mõeldes tolle peale, kes Jeesuse ära andis: kas ta oligi vaid mängukanniks ütlematult julma Jumala käes, «et Kiri läheks täide»?

Quiercy sinod vastab: «Hea ja helde Jumal valis hukkaminejate hulgast oma etteteadmist mööda need, kelle Ta armu läbi eluks määras (Rm 8:29; Ef 1:11), ja määras nende jaoks ette igavese elu; ülejäänute kohta aga, kelle Ta jättis hukkaminejate hulka, teadis Ta ette, et nad lähevad hukka, aga Ta ei määranud neid ette hukka minema: Ta määras neile aga, kuna Ta on õiglane, igavese karistuse.» Aastal 855 peetud Valence’i sinod lisab: «Me tunnistame usus valitute ettemääratust eluks ja jumalatute ettemääratust surmaks; nende äravalimisel, kes peavad saama päästetud, eelneb teenetele Jumala halastus; nende hukkamõistmisel aga, kes peavad hukka minema, eelneb Jumala õiglasele kohtuotsusele süü. […] Kurjade puhul teab Ta nende kurjust ette, kuna see pärineb neist endist, ega ole seda ette määranud, kuna see ei pärine Temast.»

Mida see ütleb meile Juuda kohta? Nimelt seda, et Jumal teadis ette, et Juudast saab äraandja, aga Ta ei olnud seda ette määranud, vaid vastupidi, Jeesus pakkus Juudale pöördumise võimalust kõigest hoolimata kuni viimase hetkeni, mitte ainult siis, kui Ta ulatas talle õhtusöömaajal oma käega kastetud palukese (Jh 13:26), vaid veel siiski, kui Ta temalt Ketsemani aias küsis: «Kas sa annad Inimese Poja suudlusega ära?» (Lk 22:48)

«Ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja,» ütleb Jeesus Juuda kohta Ülempreesterlikus palves. Võiksime tõlkida ka: «Ükski neist ei läinud hukka…» – see «ei läinud hukka» on kreeka keeles esitatud taolises tegumoes, mis tähistab iseendale suunatud [teadlikku ja tahtlikku] tegevust.

Kuivõrd teadlik ja tahtlik Juuda hukkaminemine oli, seda on muidugi äärmiselt keeruline hinnata, kuid on selge, et Pühakiri omistab talle täiesti isikliku süü nii Jeesuse reetmises kui hilisemas egoistlikus enesetapuotsuses. Juudas ei ole ohver – vähemalt mitte Jumala ohver – ega hoopiski mitte pühak või peaaegu «kaaslunastaja», nagu mõned on üritanud teda pjedestaalile upitada.

Jah, vaba tahtega on keerulised lood. Parem teda mitte liigselt ülistada ega tema olemasolu või puudumist ettekäände või vabandusena tarvitada, vaid loota Jumala vastutulevale ja saatvale armule, hüüdes koos püha Ignatiusega päevast päeva: «Võta, Issand, kogu mu vabadus. Võta mu mälu, mu mõistus, kogu mu tahtmine. Kõik, mida oman või suudan, oled Sina mul kinkinud. Kõik selle annan ma tagasi Sulle ja jätan Su hooleks, et seda Sa oma tahtega juhiksid. Kingi mul heldelt vaid oma armastus, siis olen piisavalt rikas ega otsi midagi enamat.»

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus