Kolmainupüha

Üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees. (Efeslastele 4:6)

Jumal on meid loonud, sest Ta on armastus ja tahab oma olemise rikkust meiega jagada – nii, nagu meie, olles kogenud midagi suurt ja imelist, tahame seda jagada oma kaasinimestega.

Jumal on läkitanud oma Poja – armastusest meie vastu –, et meid lunastada ja meile igavene elu kinkida. Ta on seda teinud üksnes meie endi pärast – sellepärast, et meie seda vajame.

Meil on tarvis nii Isa armastust, Poja armu kui ka Püha Vaimu ligiolu ja osadust. Me ei saa teisiti – me elame Jumala elavast hingeõhust ja ilma Temata meid ei oleks.

Ilma Jumalata, Tema armu ja armastuseta ei oleks elu – poleks neidki, kes Temasse ei usu ja Temast midagi teada ei taha.

Meie elus on palju asju, mis meile midagi tähendavad, mida me ihaldame, mis meid rõõmustavad. Kõigi nende hulgas on aga väga vähe taolisi, mis annaksid meile tõelise ja püsiva rõõmu ja rahu. Pigem kipub enamus sellest, mida ihkame, pärast seda, kui oleme selle kätte saanud, endast maha jätma küllastust või kassiahastust – või kogemuse, et midagi on ikka puudu, ja täitmatu janu üha uute ja uute naudingute järele.

Ainus tõeline küsimus, millele peame püüdma oma elu jooksul vastuse leida, on: mis on see, mis toob tõelise ja jääva rõõmu ning mille poole tõepoolest tasub püüelda?

Pühakiri mõistab tõelise, igavese rõõmu allikana Jumalat, kes on teinud kõik meie heaks – järelikult peame selle leidmiseks ja kogemiseks leidma Jumala ja ühenduse Temaga.

See, et meil on Jumal – kõige Looja –, ei tähenda küll automaatselt, et meil oleks koos Temaga kõik, mida iganes ihaldame. Kui meid aga ka kõigest muust ilma jäetakse, ent meil on Jumal, siis oleme ikkagi rikkamad, kui oleksime iial, omades kõike muud ilma Temata. 

Jeesus ütleb Mäejutluses, et kui otsime kõigepealt Jumala riiki, siis antakse meile kõik muu pealekauba. Küllap Ta mõtleb selle all kõike, mida me tõeliselt vajame – ja veidi rohkemgi.

Igal juhul on Jumal ainus, kelle peale saame alati panna oma lootuse, sest kõiges muus võime pettuda, Temas mitte iialgi.

Et võiksime tõeliselt elada, peame laskma end juhtida Jumala Vaimul ja oma elu korraldada Tema armul. Kogu meie elu rajaneb Jumala armastusel ja me võime alati meeles pidada, et Tema, kes armastusest meie vastu andis oma Poja meie eest siis, kui olime Temast alles kaugel või koguni Tema vaenlased, ei keela meile nüüdki oma halastust ja armu. Ka neil hetkedel mitte, kui oleme Tema või oma kaasinimeste vastu eksinud, aga kahetsedes Tema juurde tagasi pöördume.

Rõõmusõnum Jumala armust ja halastusest, lepitusest ja andeksandmisest Kristuses, ei ole mõeldud selleks, et julgustada meid pattu tegema, vaid see näitab meile, kuhu ja kelle poole peame vaatama siis, kui oleme patustanud. Nagu alustame iga jumalateenistust patutunnistusega, peaksime alustama ja lõpetama ka iga oma päeva, kuna ikka on seda, milles me pole täpselt vastanud Jumala tahtele. Kui me siis oma elu Tema Vaimu valgusel läbi katsume, kui otsustame siiralt ja kindlalt oma elu parandada, ei jäta Jumal meile andestamata. Veel enamgi: Tema ise tuleb meie juurde, meie ellu, meie sisse oma Püha Vaimu läbi ning suunab ja pühitseb meid.

Jumal on meid ristimise sakramendis Püha Vaimu läbi uuesti sünnitanud. Nüüdsest peale tahab Ta meid näha kui oma Vaimu templeid, keda Ta vajadusel küll puhastab ja uuendab, kuid keda Ta ei salga ega hülga.

Kui mõistame, kui väga Jumal meid igaüht armastab – nõnda, et Tema Poeg on surnud igaühe eest meie hulgast –, siis ei ole meil teist võimalust kui jagada Jumalaga Tema armastust iga inimese vastu. Jumal ühendab meid Püha Vaimu läbi üheks ihuks Kristuses, aga kui meie ja meie vendade-õdede vahel ei ole armastust – täiuslikku sidet, nagu apostel seda nimetab –, siis lahkub meist ka Jumala Vaim ja me oleme pööranud selga Tema ligiolule.

Me ei saa elada ilma Jeesuse Kristuse armu, Jumala armastuse ega Püha Vaimu osaduseta. Kui neid ei oleks, ei oleks meid olemaski.

Kuigi Jumala armastus on kindlasti tingimusetu ja omakasupüüdmatu, ootab Ta meilt siiski vastust. Pühakiri annab korduvalt mõista, et Jumala armastus kannab meis vilja vaid siis, kui laseme sel saada oma armastuseks. Väga selgelt ütleb seda Jeesus tähendamissõnas tõelisest viinapuust: Tema on viinapuu ja meie oleme oksad ning me võime kanda vilja ainult siis, kui jääme Temasse.

Siinkohal tasub panna tähele: viinapuu oksad kannavad just seda vilja, mida viinapuu oksad kandma peavad. Kui oleme ühenduses Jumalaga, kui Kristus elab meis ja juhib meid oma Vaimuga, siis saame kanda ainult Tema vilja – Vaimu vilja, armastuse vilja. Kui me seda ei kanna, siis on kaks võimalust: kas oleme Temast lahus – sel juhul peame Temaga taas ühenduse leidma – või küll usume Temasse ja püsime seeläbi Temaga kuidagiviisi ühenduses, ent vajame tingimata tõsist puhastamist ja uuenemist.

Kui keegi on kaotanud ühenduse Jumalaga, siis ta vajab palvet, oma pattude tunnistamist ja andeksandmist. Jumala enda poolt seatud vahend selleks on pihisakrament.

Palvet ja pidevat süvenemist Jumala Sõnasse, oma südametunnistuse läbikatsumist, pihti ja pattude andeksandmist, igapühapäevast jumalateenistust ja armulauasakramenti vajame aga ilmtingimata ka siis, kui meie ühendus Jumalaga on püsiv ja katkematu.

Me ei saa ilma Temata – inimene mõistab seda üha paremini, mida rohkem ta kasvab Jumalasse. Äärmiselt tähelepanuväärne ja imeline on seejuures, et mida enam keegi kasvab Jumalasse ja Temast niiöelda sõltub, seda täiskasvanum ja vabam ta tegelikult on.

Jumal ei taha meid jätta alaealisteks lasteks ega vaata meid kui oma orje, vaid näeb meis täisväärtuslikke inimesi, kes on loodud Tema näo järgi ja lunastatud eluks Tema Poja sarnasuses, Püha Vaimu juhituna ja pühitsetuna.

• Prev
• Next