Teine pühapäev pärast Nelipüha

Issand on vandunud Jaakobi uhkuse juures: «Tõesti, ma ei unusta iial ühtegi nende tegu!» (Am 8:7)

Prohvet Aamos kuulutas Iisraelis peaaegu kolme tuhande aasta eest, täpsemalt 8. sajandil enne Kristuse sündi, ja ometi on tema kuulutus tänapäevalgi ülimalt aktuaalne.

Aamose enda sõnul oli ta karjane (Am 1:1) ja metsviigipuude vääristaja (Am 7:14), kes oli parajasti oma lammastega Jeruusalemmast paarkümmend kilomeetrit lõunas asuvas Tekoas, kui Issand ta karja järelt võttis ja Iisraelile kuulutama läkitas (Am 7:15).

Niisiis ei kuulunud Aamos tollal levinud «õukonnaprohvetite» hulka. Vastupidi, ta astus viimastele ja ka «õukonnapreestritele» radikaalselt vastu, kohkumata tagasi nendega vältimatusse konflikti sattumast.

Teisalt aga ei olnud Aamosel midagi tegemist ka Põhjariigi poliitilise opositsiooniga, vaid ta hoidis nendegagi distantsi.

Aamose prohvetlik tegevus jäi kahe valitseja, Juuda kuninga Ussija ja Iisraeli kuninga Jerobeam II valitsemisaega, enam-vähem aastatesse 760-750 enne Kristust.

Tema sõnum oli äärmiselt sotsiaalkriitiline: ta hurjutas suurmaaomanikke, kes kurnasid neist sõltuvaid vaeseid põlluharijaid, sõitles raiskamist, pettust, silmakirjatsemist, ebaõiglust, rõhumist ja muud sellesarnast. Pilt, mille Aamos meie silme ette maalib, on väga karm: nagu pea kõik teisedki Vana Testamendi prohvetid, kuulutab ka Aamos Jumala rahvale karistust kõlbelise, poliitilise ja usulise allakäigu eest.

Väliselt läks Iisraelil tollal päris hästi. Oli Assüüria suurriigi tõusuaeg, ent Iisraeli elas veel suhtelises rahus, isegi õitsengus, kuna kontrolliti Assüüria ja Egiptuse vahelisi kaubateid. See lubas kuningas Jerobeamil oma võimu kindlustada ja võimuaparaati üles ehitada ning täiustada. Viimane omakorda tähendas üha suurenevaid makse maarahvale ja paljude maavalduste võõrandamist, kuna talupojad ei suutnud enam oma majapidamisi ülal pidada. Rahvaarvu kasvamine kasvatas ka sotsiaalseid lõhesid, vähesed rikkad said üha jõukamaks, vaesed aga sattusid pea väljakannatamatusse viletsusse.

Mõtleme, mida tähendab näiteks järgmine tõsielukirjeldus prohvet Aamose raamatust: «Kuulge seda, kes ahmite vaese järele ja tahate maal teha hädalisele lõpu, öeldes: «Millal möödub noorkuu, et saaksime müüa vilja, ja hingamispäev, et võiksime avada viljaaidad, teha vaka väiksemaks ja seekli suuremaks, ja petta väärade vaekaussidega, et saaksime osta raha eest viletsa ja sandaalipaari eest vaese, ja müüa vilja pähe aganaid?»» (Am 8:4-6)

Siin on juttu kõikvõimalikust petmisest kasuahnuse nimel, aga veelgi hullem on nende sõnade teine pool: inimesed, Jumala rahva vabad liikmed, on raha eest osta ja müüa, kusjuures üks vaene inimene ei maksa rohkem kui paar sandaale!

Millises vastuolus on see tõotusega, mille Jumal oli kord oma rahvale andnud: «Õigupoolest ei peaks enam vaest olemagi su keskel, sest Issand õnnistab sind rikkalikult sellel maal, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärida kui pärisosa, kui sa ainult tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält, täites hoolsasti kõiki neid käske, mis ma täna sulle annan.» (5Ms 15:4-5)

Põhjus, miks see tõotus võis Aamose ajal mõjuda vaid irooniana, on ära toodud samades sõnades: rahvas – eriti selle juhid – pole kuulanud Issanda, oma Jumala häält, ei ole täitnud Tema käske. Vastupidi, nad on kuulanud iseennast, ajanud taga oma (näilist) kasu, Jumala tahte põlglikult jalge alla tallanud või sellest mingisuguse omakritseldatud karikatuuri teinud.

Vabadest inimestest olid saanud orjad, ning needki, kes olid veel oma arvates vabad, olid tegelikult orjad – sest ei saa olla tõeliselt vaba inimene see, kelle elu sisuks on leida võimalus «müüa vilja pähe aganaid».

Muidugi ei ole prohvet Aamose raamat suunatud ainult Iisraeli rahva vastu. Selle esimesed peatükid sisaldavad mitmeid teiste riikide ja rahvaste kohta käivaid Jumala kohtuotsuseid. Nii kuulutab prohvet näiteks, et tuleb aeg, mil hävitatakse ka Damaskus ja Süüria rahvas peab minema asumisele – tuletame meelde, et see kuulutus kõlas ajal, mil Assüüria riik oli tõusuteel.

Samasugused kohtuotsused kõlavad ka teiste Iisraeli naabrite kohta, aga siiski on kõige teravamad sõnad mõeldud Jumala rahvale, nii Iisraelile kui Juudale:

«Nad on hüljanud Issanda Seaduse ega ole pidanud Tema määrusi; neid on eksitanud nende valejumalad, kelle järel on käinud nende vanemad … Nad müüvad raha eest õige ja sandaalipaari eest vaese, nad ihaldavad mullapõrmu viletsate pea peale ja väänavad väetite õigust; poeg ja isa lähevad sama tüdruku juurde teotama mu püha nime. Nad heidavad panditud riiete peale iga altari kõrval ja joovad oma jumalate kojas nende veini, keda nad ise on süüdi mõistnud … Te jootsite nasiiridele veini ja keelasite prohveteid, öeldes: «Ärge ennustage!»» (Am 2:4.6-8.12)

Aamos kõneleb ka sellest, et Issand on oma rahvast juba karistanud – selleks, et inimesed kahetseksid oma taganemist ja Jumala juurde tagasi pöörduksid. Paraku ei ole Iisrael Jumala karistusest õppinud ja peab seetõttu veelgi rängemalt kannatama.

Prohvet ei räägi neid asju hea meelega. Ta kuulutab, sest ta ei saa teisiti. Ta räägib sõnu, mis teevad talle endale kõige rohkem valu. Ta ütleb: «Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger!», aga ta kõneleb siiski, sest selleks on Issand ta lammaste järelt ära võtnud.

Kõige lõpul seisavad siiski uued tõotused: «Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil kündja jõuab järele lõikajale ja viinamarjasõtkuja seemne külvajale; siis tilguvad mäed värsket veini ja kõik künkad sulavad. Siis ma pööran oma Iisraeli rahva vangipõlve, nad ehitavad üles hävitatud linnad ja elavad neis; nad istutavad viinamägesid ja joovad nende veini, nad rajavad rohuaedu ja söövad nende vilja. Ma istutan nad nende oma maale ja enam ei kitkuta neid ära nende maalt, mille ma neile olen andnud, ütleb Issand, sinu Jumal.» (Am 9:13-15)

Jääb ainult küsimus: milleks seda kõike vaja on? Inimene, miks sa ometi ei õpi? Miks sa teed ikka ja jälle kõike vastupidi, nii et kannatad sina ise ja kannatavad paljud sinu ümber?

Aamose kuulutus Jumala rahva kõlbelisest, poliitilisest ja usulisest allakäigust ning sellele paratamatult järgnevast karistusest ja hävingust on aktuaalne igal ajal. Ka praegu. Ka siin.

Inimene, kui sa ometi õpiksid! Nagu ütleb prohvet Aamos: «Valmistu, Iisrael, kohtama oma Jumalat! Sest vaata, Tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid,kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on Tema nimi.» (Am 4:12-13)

Ja Tema ei unusta iial ühtegi meie tegu.

• Prev
• Next