• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Leerikursus
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus

VII pühapäev pärast Nelipüha

Anna nüüd ometi mulle mu patt andeks ja pöördu koos minuga tagasi, et saaksin kummardada Issandat! (1Sm 15:25)

Hiljuti küsis keegi, kas Jumal on õiglane. Vastustes arutleti palju selle üle, et inimlikust vaatenurgast alati ei ole – näiteks siis, kui Ta annab patustele ilma tingimusteta andeks, ja eriti siis, kui Ta laseb oma Pojal meie eest surra.

See küsimus ja sellest tulenevad raskused ei ole uued, Jumala õigluse üle on pead murtud läbi aegade. Ka püha Paulus küsib, kas Jumal pole mitte  – ühe peale halastades ja teise peale mitte – ebaõiglane. Pauluse vastus on lihtne ja selge: «Mitte sugugi! Ta ju ütleb Moosesele: «Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.» Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.» (Rm 9:14-16)

Just sellest püha Pauluse arusaamast lähtudes selgitab jumalikku õiglust ka püha Aquino Thomas. Esiteks teeb ta Aristotelese eeskujul vahet tavapärasel õiglusel, mis seisneb antava ja saadava vastavuses (näiteks kaubavahetuse puhul), ning nn distributiivsel õiglusel, mille puhul hüvesid ei jagata mitte kõikide vahel võrdselt, vaid vastavalt sellele, mida keegi väärib.

Thomas arendab viimati nimetatud õigluse mõistet edasi, või õigemini pöörab selle omal kombel ümber ja näitab, et Jumal jagab oma armu ja muid hüvesid mitte vastavalt sellele, mida keegi väärib, vaid vastavalt sellele, mida Tema ise väärt on, s.t lähtudes oma lõpmatust headusest ja armastusest. Nii on Jumal õiglane ka siis, kui Ta patusele tema patud andeks annab, ja isegi siis, kui Ta oma ainusündinud Pojas iseennast meie eest ohverdab.

Jumala õigluse küsimus kerkib esile ka siis, kui loeme Vanast Testamendist selle kohta, kuidas Jumal käitus kuningas Sauliga – eriti, kui kõrvutame seda Tema suhtumisega Sauli mantlipärijasse Taavetisse.

Kumbki neist, ei Saul ega Taavet, polnud mingid vagurad vennikesed. Võib-olla oli Saul väliselt isegi mõnevõrra vagam või vähemalt alandlikum, näiteks siis, kui Saamuel ta kuningaks võidis (1Sm 9:21), või siis, kui ta kuningaks saamisest isegi oma perele ei rääkinud (1Sm 10:16), või siis, kui ta oli ennast n-ö kroonimispidustuste ajaks ära peitnud (1Sm 10:22). Isegi Saamuel tunnistas, et Saul oli «iseenese silmis pisike» (1Sm 15:17).

Taavet seevastu oli endast üsna kõrgel arvamusel ja ei kohkunud, nagu me teame, nii mõnelgi korral tagasi koguni kuritegudest – sooritades neid sagedasti küll mitte otseselt ise, vaid pigem oma kaaslaste ja alluvate käte läbi.

Ja ometi kehtib Sauli ja Taaveti puhul sama, mida Pühakiri ütleb Jumala suhtumise kohta Iisaki poegadesse: «Jaakobit ma armastasin, Eesavit aga vihkasin.» (Rm 9:13) Taavetit Ta armastas, Taavetile andis Ta palju patte andeks, koguni veresüü, Sauli puhul aga: «Ma kahetsen, et ma olen Sauli kuningaks tõstnud, sest ta on taganenud minu järelt ega ole täitnud mu käsku.» (1sm 15:11)

Miks nii? Miks Jumal ei andnud Saulile samamoodi andeks, nagu hiljem Taavetile? Liiati, kui Saul ise kahetses ja andeks palus. Või kas see ikka oli päris nii?

Saul oli eksinud Jumala selge käsu vastu – arvates, et ta teab ise paremini, millega Jumalale heameelt valmistada. Nimelt ei olnud ta hävitanud kõiki amalekkide loomi, nagu Saamuel oli Saulile Jumala tahet edastades nõudnud, vaid parema osa neist alles jätnud – plaaniga, nagu Saul pärast seletas, nendest Issandale meelepärane ohver tuua.

Saamuel vastas sellele vabandusele järgmiselt: «Ons Issandal sama hea meel põletus- ja tapaohvreist kui Issanda hääle kuuldavõtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv.» (1Sm 15:22)

Seepeale tunnistaski Saul oma süüd ja palus andeks – aga tegelikult mitte Jumalalt, vaid Saamuelilt. Ja tema patutunnistuski oli tinglik: «Ma olen pattu teinud, sest ma olen astunud üle Issanda käsust ja sinu sõnadest, sellepärast et ma kartsin rahvast ja kuulasin nende häält.» (1Sm 15:24)

Saul tunnistab küll mokaotsast oma pattu, kuid veeretab samas kohe süü teiste peale: «Ma kartsin rahvast ja kuulasin nende häält.» See tuletab väga meelde Aadama vastust Issandale pärast pattulangust: «Naine, kelle Sina mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.» (1Ms 3:12)

Niisiis on viimaks Saamuel ise või vaata et Jumalgi Sauli eksimuses süüdi, kuna nemad on ta – vastu tema oma tahtmist – kuningaks tõstnud ja peaksid nüüd vastutama, kui ta on sunnitud kuningana rahva tahtmist täitma.

Saul näitab oma äraspidise patutunnistusega esiteks seda, et ta ei ole võimeline tajuma isiklikku süüd ja vastutust ega kahetsema, ning teiseks seda, et ta ei ole absoluutselt selle vastutuse kõrgusel, milleks kuningaamet teda kutsub ja kohustab. Kuninga ülesanne on rahvast juhtida, mitte rahva sabas sörkida. Kuninga ülesanne ei ole mitte teha rahvale meelehead, vaid teha seda, mis on õige ja hea ja vajalik rahva ja riigi hoidmiseks, kaitsmiseks ja hüvanguks.

Hoopis teistsugune oli Taaveti käitumine, kui ta oli pattu teinud – ta kahetses isiklikult ning oli kandma oma süüd ja selle tagajärgi, lükkamata neid kellegi teise kaela: «Vaata, mina tegin pattu ja mina olen süüdi. Aga mida on need lambad teinud? Olgu seepärast Su käsi minu ja mu isakoja vastu!» (2Sm 24:17)

Üks asi, mida tuleb veel tähele panna: Jumal ei ütle, et Ta tahab hüljata Sauli isiklikult, inimesena. Tema hukkamõistev otsus Sauli suhtes puudutab tolle kuninglikku võimu ja positsiooni: «Et sa oled hüljanud Issanda sõna, siis hülgab Temagi sinu kui kuninga,» ütleb Saamuel Saulile (1Sm 15:23).

Nii on ka Saul ja Taavet vastupidiselt esialgsele muljele suurepäraseks näiteks Jumala õiglusest: Jumal jagab oma suurusest, oma heldusest, oma ustavusest, oma armust neile mõlemale, kutsub neid mõlemaid, annab mõlemale ühtviisi võimaluse oma kutsumuses õnnestumiseks. Vahe teeb sisse aga see, mismoodi Jumala armu kingitus vastu võetakse ning mida sellega peale hakatakse.

Igatahes on Sauli lugu meile väga kõnekaks hoiatuseks, ja seda mitmes mõttes.

Esiteks: kui oleme eksinud, siis peame olema valmis tunnistama oma süüd justnimelt oma süüna, mitte püüdma seda õigustada, rääkimata selle kellegi teise peale veeretamisest.

Teiseks: kui kahetseme ja palume andeks, siis peame otsima jumalikku andeksandmist, mitte inimlikku heakskiitu või südametunnistust pealiskaudselt rahustavat sõbramehelikku õlapatsutust.

Ning kolmandaks: me ei saa Jumala armu mitte ühegi ohvri eest osta, vaid võime selle üksnes alandliku ja tänuliku meelega vastu võtta.

«Sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv.» – eks ole, Jumal ei nõuagi meilt tegelikult kuigi palju. Aga kui raske see tihtipeale on – ning kui lühike on terve elu, et Jumalale midagigi vastu anda…

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus