VIII pühapäev pärast Nelipüha

Ma põikan kõrvale ja vaatan seda imet. (2Ms 3:3)

Pühakiri on oma kirjeldustes enamasti üsna napisõnaline, aga seda pilti tasub püüda endale siiski veidi lähemalt ette kujutada: kõrb, kuumus, päike siramas, olgu keskpäevases kõrguses või hommiku- või õhtupunas; vana, tõenäoliselt juba hallipäine (kui mitte päris ilma juusteta), küllap pika valge habemega karjane, tollal juba kaheksakümmend aastat vana, liginemas – võib-olla umbusklikult, kindlasti aga üsna uudishimulikult – ühele kummaliselt säravale kibuvitsapõõsale…

Ehk oleksime meiegi toda kibuvitsapõõsast tähele pannud – või selle hoopis kahe silma vahele jätnud, seda loojuva või tõusva päikese või mõne muu selletaolise silmapettena seletades ning sellest lihtsalt möödudes. Nii, nagu mõnikord autoga sõites: sa paned tähele mõnd imekaunist looduse vaatepilti, ent enamasti ruttad peatumata edasi – pärast kibedasti kahetsedes, et sa ei peatunud ega seda imet lähemalt silmitsenud.

Moosese ajal autosid ei olnud, inimesed liikusid aeglasemalt ja seepärast jäi neil veidi rohkem aega reageerida. Igatahes otsustas Mooses minna ja seda kummalist asja – põlevat kibuvitsapõõsast, mis ei põle siiski nii, nagu üks kibuvitsapõõsas tavapäraselt põlema peaks – veidi lähemalt uurida: «Sis üttel Moses: Mina tahhan sinna minna, nink waata sedda suurd Näitmist, Miksperrast se Wössa ei palla?» nagu Virginiuste Vana Testamendi tõlge toredasti ütleb.

Vaevalt mõtles ta kohe algusest peale, et ta võiks seal Jumalat kohata, ta tahtis lihtsalt teada, «miks see võsa juba ära ei põle».

Kui palju Mooses üldse Jumala peale mõtles? Ilmselt mitte sugugi rohkem kui ükskõik milline tema aja inimene – ja meil ei maksa arvata, nagu oleks Mooses ja tema Egiptuse orjapõlves ägavad rahvuskaaslased olnud eriliselt vagad usklikud. Mooses ei teadnud isegi seda, kes see Jumal on, kes teda kõnetas ja oma rahva juurde saatis.

Ta läks põõsa juurde, et seda veidi lähemalt uurida, ja sai vaata et inimkonna ajaloo suurima ilmutuse osaliseks. Nii suure ilmutuse osaliseks, et see võis täita ta ühelt poolt hirmuga, teisalt aga tõsiste kahtlustega: kas see, mida ma kogesin, on ikkagi päris? Ja kui see kõik ka on tõepoolest tõsi, siis kuidas kogu see lugu siis välja paistab, kui ma seda oma rahvuskaaslastele kuulutama tõttan?

Mõtleme realistlikult: vana, kaheksakümneaastane karjane, ärakaranud endine mõrtsukas, tuleb ja hakkab rääkima midagi tundmatust, nimetust Jumalast, kes olla teda kibuvitsapõõsast hüüdnud ja tema kaudu oma rahva orjapõlvest vabastada tõotanud…

Ei, Mooses ei pruukinud olla sugugi väga vaimustatud sellest ülesandest, mille Jumal talle andis, kuna oht ennast täielikult naeruväärseks teha ja oma rahvuskaaslased lõplikult välja vihastada oli vägagi tõenäoline.

Pealegi oli Mooses – nagu ta ise veidi hiljem Jumalale tunnistas – üsna kidakeelne: «Mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel!» (2Ms 4:10) On huvitav, et juudi traditsioon ei näi sellest Moosese tunnistusest hoolivat, vaid teab rääkida, et Mooses olla suutnud päris sündimisest saadik selgelt ja arukalt kõneleda – küllap see on vaid tavapärane inimlik liialdus, mis tihti saadab lugusid ajaloo suurkujudest.

Mooses oli küll kasvanud üles vaarao õukonnas, kuid kaotanud nii egiptlaste soosingu kui omaenda rahva poolehoiu. Ta oli põgenik, kes abiellus paganausu preestri tütardega ning karjatas tema karja. Ta oli vana mees, kahtlase minevikuga ja veelgi kahtlasema sõnumiga – sõnumiga kibuvitsapõõsa Jumalast, keda keegi ei ole näinud, kellel ei ole ei nime ega kuju, aga kes sellegipoolest lubab saata korda enneolematult suuri asju…

Mida taolise sõnumitooja ja tema sõnumiga peale hakata? Muiata ja õlgu kehitada? Või ta kaigaste ja kividega minema peletada? Või siiski vastu võtta ja talle järgneda?

Jumal ei jätnud asju päris juhuse ega inimeste muutliku meele otsustada, vaid kinnitas Moosese sõnu imeliste tunnustähtedega. Rahvas võttis Moosest kuulda, kuigi ei jätnud edaspidigi kasutamata ühtki võimalust väljendada tema suhtes oma kahtlusi ja talle vastu hakata.

Miks Jumal valis sellise kummalise viisi oma suurte kavatsuste täideviimiseks, oma rahva orjapõlvest vabastamiseks? Miks Tal oli üldse tarvis Moosest – Ta oleks võinud kõik ju ilma tematagi korda ajada, küllap märksa pareminigi?

Ent kuigi Moosesel võis olla palju nõrku külgi ja puudusi, oli tal midagi, mis on kõige tähtsam: tal oli silmi ja südant Jumala märkide, Jumala ilmutuse – ja see tähendab: Jumala enda – märkamiseks.

Ta nägi seda kibuvitsapõõsast, mis oli kuskil eemal, võib-olla üsna kaugel sellest teest, mida mööda Mooses pidi minema, ja seda nähes ta mõtles: «Ma põikan kõrvale ja vaatan seda imet!»

Kas mina oleksin seda teinud? Oleks väga tore vastata tingimusetu jaatusega. Oleks väga tore, kui võiksin ütelda, et olen kõiki Jumala märguandeid oma elus alati tähele pannud ja järginud, kuid paraku pean vist tunnistama, et asjalood on olnud hoopis teisiti…

Võib-olla polnud see alati päris nii ka Moosese puhul. Aga just tollel väga erilisel ja tähtsal hetkel see oli nõnda: ta märkas, ta läks ja ta kuulis Jumalat endaga kõnelemas. Veelgi enam: ta lasi Jumala end läkitada, täitma seda ülesannet, mille jaoks Jumal oli millegipärast just tema välja valinud.

Mooses võis olla väliselt sobimatu, kuid just see aitas tal – ja võib-olla lõpuks ka teistel inimestel – mõista, et see, mida ta kuulutab ja teeb, ei ole mitte tema, vaid Jumala sõna ja tegu.

Aga imet – mingit põleva kibuvitsapõõsa taolist kummalist ilmutust või imelist puudutust – on vist tarvis meil kõikidel. Oli tarvis ka Jeesuse jüngritel, kes olid küll juba mõnda aega elanud ja rännanud koos Temaga, aga taipasid alles mäel olles ja Tema kirkust nähes, kes Ta on tõeliselt.

Üht asja on veel tarvis: kui Jumal meid mingil ehk ootamatulgi hetkel oma vähem või rohkem imeliste märkide kaudu kõnetama peaks, siis on meie asi neid märke tähele panna. Ja mitte ainult tähele panna, vaid seepeale kasvõi korraks oma igapäevaselt, harjumuspäraselt rajalt kõrvale põigata.

Kasvõi korraks – aga võib-olla ka jäädavalt.

• Prev
• Next