Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. (Jh 12:35) 

Ristiülendamispüha tavade hulka on varasematel aegadel kuulunud vahetult missale järgnev õnnistamistalitus, millega palutakse, et Jumal kingiks meile head ilma ja hoiaks kurja eest.

Uuemal ajal piirdutakse enamasti tavapärasest veidi pidulikumate ja pikemate õnnistussõnadega, mis võivad olla näiteks sellised: 

Preester: Jumal, kõigeväeline Isa, õnnistagu teid ja kinkigu teile soodsat ilma; Ta hoidku teist eemal välk, rahe ja kõik õnnetused.
Kogudus: Aamen.
Preester: Õnnistagu Ta põldu, aeda ja metsa ning kinkigu teile maavilja.
Kogudus: Aamen.
Preester: Õnnistagu Ta teie kätetööd, et võiksite tänu ja rõõmuga tarvitada seda, mis on loodusjõudude ja inimese vaevanägemise läbi valminud.
Kogudus: Aamen.
Preester: Seda kõike kinkigu teile Kolmainus Jumal, Isa ja Poeg ja Püha Vaim.
Kogudus: Aamen.

Varasematel aegadel oli tegemist veidi pikema palvusega, mille juurde võis erilise sümbolina kuuluda nelja evangeeliumi alguse lugemine suunatuna eri ilmakaartesse.

Tõenäoliselt pärineb see komme traditsioonilisest ladina missast, mis lõpeb pea alati Johannese evangeeliumi esimese neljateistkümne salmi lugemisega, mis kõnelevad Jeesusest Kristusest kui Jumala igavesest Sõnast, Tema Ainusündinust, kes on võtnud meie pärast omaks inimloomuse ning kellesse uskujad sünnivad uuesti Jumala lastena.

Vana liturgiline tava on lugeda seda evangeeliumi näoga põhja suunas. Kui nüüd arvestada, et tegemist on neljanda evangeeliumiga ja et Ristiülendamispüha missale järgneval ilma õnnistamise talitusel alustatakse lugemist esimesest, püha Matteuse evangeeliumist, siis saame huvitava evangeeliumilugemiste ja ilmakaarte kooskõla. 

Muidugi tähistab nelja ilmakaarde evangeeliumi lugemine eeskätt seda, et rõõmusõnumit Kristusest tuleb kuulutada ja kuulutatakse kõigile rahvastele, kogu ilmamaale. Ent ehk tasub siiski mõtiskleda ka erinevate ilmakaarte sümboolse tähenduse üle seotuna ühte või teise ilmakaarde loetavate konkreetsete evangeeliumitekstidega. 

Järjekord peaks traditsiooniliselt olema järgmine: ida, lääs, lõuna, põhi. Evangeeliumide järjekorras niisiis: idasuunas Matteuse, läänesuunas Markuse, lõunasuunas Luuka ja põhjasuunas, nagu juba öeldud, Johannese evangeeliumi algus. 

Matteuse evangeeliumi esimestest salmidest leiame Jeesuse sugupuu alates Aabrahamist kuni Jeesuse kasuisa Joosepini, ning seejärel Jeesuse sündimise loo. Ida, hommikukaar, päevatõus, algus – kui need märksõnad ühendada Kristuse püha risti austamisega, siis võime siin näha viidet jumalikule päästetööle alates Aabrahamile antud tõotustest kuni selle hetkeni, mil «kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse» (Gl 4:4-5). Idakaar tähistab Jumala ligiolu – ning Kristus ongi Immaanuel, Jumal meiega (Mt 1:23)

Markuse evangeelium algab püha Ristija Johannese kuulutusega Messia saabumisest ning Jeesuse tulekuga tema juurde Jordani äärde, kus Johannes Ta ristis. Ju Jeesus sinna lääne poolt tuligi, ent sümbolikeeles võiksime seda tõlgendada samamoodi, nagu Ristija ise ütleb püha Johannese evangeeliumis: «Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.» (Jh 3:30) Kui Jeesus on idast tõusev Uue Lepingu hommikupäike, siis Johannes tähistab Vana Seaduse loojangukuma. «Aeg on täis saanud!» ütleb Jeesus (Mk 1:15), ning Ristija Johannes kinnitab: «Pärast mind tuleb minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ma ei kõlba kummardudes lahti päästma.» (Mk 1:7) Kristus on tulnud, et olla kiusatud nii nagu meie ning oma kannatuste ja püha risti läbi võita surm ja kuradi vägi (vrd Hb 4:15 ja Mk 1:12-13).

«Jumal tuleb Teemanist, püha Paarani mäelt! Tema aulikkus katab taevaid ja maa on täis Tema kiitust.» (Ha 3:3) «Teeman» võib tähistada paika Edomis või Uusimaal, aga otsetõlkes tähendab see lõunakaart (mis asub päevatõusu poole pöördunu paremal käel). Püha Luukas jutustab oma evangeeliumi alguses pikalt ja põhjalikult sellest, kuidas Jumal tuleb, ning kõigist sellega seonduvaist ettevalmistustest. Kui ida on päikesetõusu ja lääs loojangu paik, siis lõunakaar kujutab päikese kulgemist päeva jooksul. Nõnda toob ka püha Luukas oma evangeeliumi alguses kokkuvõtlikult meieni vaata et kogu lunastusloo, kasvõi nii, nagu sellest hõiskavad vaga Sakarias ja pühim Jumalaema oma kiituselauludes (vt Lk 1:68-79 ja 1:46-55).

Ning viimaks põhjakaar ja Johannese evangeelium. Põhjast tulevad vaenlased ja kuri – just niisugune on selle ilmakaare sümboolika Vanas Testamendis. Põhjas on pimedus, hoolimatus, jumalatus ja armastusetus: «Valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud … Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu … valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad.» (Jh 1:5.11; 3:19) Ometi on Ta tulnud, et anda ennast meie eest, et lasta end ristipuule «ülendada» ning meid enda juurde tõmmates kinkida meile võimalus saada lepitatud Jumalaga ja pärida igavene elu (vrd Jh 12:32). «Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.» (Jh 1:14) 

Evangeeliumide algusosade lugemisele järgnev traditsiooniline õnnistamispalve on järgmine: 

Preester: Välgust, rahest ja kurjast ilmast.
Kogudus: Vabasta meid, Issand Jeesus Kristus.
Preester: Näita meile, Issand, oma halastust.
Kogudus: Ja kingi meile oma pääste.
Preester: Issand, kuule minu palvet.
Kogudus: Ja mu appihüüd tulgu Su ette.
Preester: Issand olgu teiega.
Kogudus: Ja sinu vaimuga.
Preester: Palvetagem. Kõigeväeline Jumal, me palume Sind, kingi meile pühima Jumalaema Maarja, pühade inglite, patriarhide, prohvetite, apostlite, märtrite, usutunnistajate, neitsite, leskede ja kõigi oma pühakute eestkostel oma püsiv abi, luba meile rahulikku ilma, vala meie, vääritute peale oma taevane pääste nii välgu kui tormi vastu ning purusta oma vägeva käega kõik inimesi ähvardavad kurjad õhuvalla väed. Kristuse, meie Issanda läbi.
Kogudus: Aamen.
Preester: Issanda nimi olgu kiidetud ja austatud.
Kogudus: Nüüd ikka ja igavesti.
Preester: Meie abi on Issanda nimes.
Kogudus: Kes on teinud taeva ja maa.
Preester: Kõigeväelise Jumala, Isa ja Poja ja Püha Vaimu õnnistus tulgu ja jäägu alati teie, selle paiga ja maavilja peale.
Kogudus: Aamen.

Kristuse püha risti läbi on tulnud õnnistus ja pääste meile ja kogu maailmale. See on midagi, millele võime olla kindlad igasuguse ilmaga. Aga küll on hea, et võime tulla Issanda ette alati kõigi oma südamepalvetega ning teada, et Ta kuuleb ja aitab meid nii suurtes kui väikestes vajadustes.

Vahest kipume ainult liiga sageli unustama, et mitte ainult kogu maailm, vaid ka meie igapäevane ilm on Tema kätes.

• Prev
• Next