Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat! (Jh 5:14)

Üheksakümmend kuus aastat tagasi, 20. septembril 1918. aastal, ilmusid tänapäeval enamasti Padre Pio nime all tuntud, toona kolmekümne ühe aastase itaalia preestri ja kaputsiini munga ihule Kristuse haavamärgid.

Neid märke kandis ta pool sajandit – kui ta 23. septembril 1968. aastal suri, siis olid haavad tema ihult ühtäkki kadunud.

Padre Pio ei uhkustanud kunagi nende haavadega. Vastupidi, ta püüdis neid kõigiti varjata ning tunnistas oma vaimulikule juhendajale, et need valmistasid talle mitte ainult hingeliselt, vaid ka ihulikult kohutavat valu, mis muutus eriti tugevaks missa pühitsemise ajal.

Sarnasest valust oli täidetud pea kogu tema elu: tal oli palju kadestajaid ja lausa vaenlasi ning alandliku ja kuulekana ei hakanud ta vastu, vaid talus tagakiusugi tõelise ristiinimesena, oma risti enda peale võttes ja seda koos Kristusega kandes. 

Muidugi oli Padre Piol ka austajaid – ja ei saa öelda, et need oleksid olnud talle kannatustest ja tagakiusajatest väiksemaks ristiks. Üheks tema suurepäraseks omaduseks oli aga kindlameelsus meelituste ja meelitajate suhtes, mis võis teinekord väljenduda ka ootamatult teravas – ja vägagi tõsiseltvõetavas – huumorimeeles.

Näiteks tulnud Padre Pio juurde kord üks just kuuekümneaastaseks saanud naisterahvas, kes palunud, et kuulus preester talle tema sünnipäeva puhul midagi ilusat ja meeldejäävat ütleks. Padre Pio ütleski: «Naine, surm on lähedal!»

Kindlasti ei olnud need sõnad mõeldud pilkena. Nad olid küll öeldud huumorimeelega, ent samal ajal täiesti tõsiselt. Küllap too vaga ja läbinägelik preester teadis, mida sellel naisel oli just sel hetkel vaja kuulda.

Üsna samasuguses olukorras võis olla too mees, kellest kõneleb püha Johannes oma evangeeliumi 5. peatükis: «Seal oli inimene, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat.» (Jh 5:5) 

Jah, ta oli haige, aga evangelist kasutab tema haigusest kõneldes sõna, mille tähenduseks on ka «nõder» või «jõuetu», võiksime ülekantud tähenduses öelda koguni «elutu» – nagu halvatute, olgu ihulikult või hingelis-vaimselt halvatute kohta vahel üteldakse «justkui elav laip». 

Taolist tõlgendust õigustab see, mida Jeesus ütleb tolle mehe kohta pärast tema aitamist: «Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!» 

Olen vahel hooldekodus jumalateenistust pidades tabanud end vaikselt enese käest küsimast, kas on mõtet lugeda koos nende vanade ja väetitega patutunnistust ning manitseda neid edaspidi patust hoiduma, sest mis pattu nad oma olukorras ikka enam teha saavad. Tavaliselt aitavad nad mind sellistel puhkudel ise, näiteks seeläbi, et lasevad omavahelistel vastuoludel ja tülidel vägagi kuuldavalt ja nähtavalt avalikuks saada… 

Mis pattu võis teha või olla teinud too kolmkümmend kaheksa aastat haige olnud mees? Kas ei ole siin, ilma, et oleks mindud üksikasjadesse, meie ette maalitud pilti meist endist? Jah, kahtlemata on tegemist reaalse ajaloolise isikuga, ent Jumal on temast teinud, nagu püha Paulus veidi teises seoses ütleb, «hoiatava näite» (vrd 1Kr 10:6.11), et me mõistaksime: kui Issand meid terveks ei tee, siis oleme kõik nagu elavad laibad, ning oma jõust me pääseda ei või (vrd Jh 5:7). 

Püha Paulus kirjutab: «Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, milles te varem käisite … Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega Ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – armu läbi te olete päästetud! –, ning on meid koos Temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses … Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!» (Ef 2:1-2.4-6; 5:14)

Pärast seda, kui haige mees on Jeesusele oma olukorda selgitanud, võime evangeeliumist lugeda: «Jeesus ütles talle: «Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!»» (Jh 5:8) Eesti keeles ei tule see välja, aga kreekakeelset algteksti lugedes on huvitav jälgida, milliseid ajavorme siin kasutatakse. Nimelt samal ajal, kui sõnade «tõusma» ja «võtma» (või «tõstma») puhul väljendatakse konkreetset, ühekordset tegevust, on sõnad «ütlema» ja «kõndima» mõeldud jätkuvatena.

Niisiis ei öelnud Jeesus mitte ainult tol ühel korral, vaid ütleb jätkuvalt, aina, et too, varem lootusetult haige inimene (s.t iga inimene, kes on olnud patu tõttu surnud) peab nüüd, terveks saanuna, jätkuvalt «kõndima», s.t uut, täisväärtuslikku elu elama.

Just sedasama sõna kasutab püha Paulus näiteks siin: «Me oleme siis koos Temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.» (Rm 6:4) 

«Surm on lähedal!» ütles Padre Pio tema juurde tulnud kuuekümneaastasele naisele. Kindlasti mitte ainult sellepärast, et too naine oli juba kuuskümmend aastat vana – mine tea, võib-olla ta elas nelikümmend veel. Surm on igal juhul lähedal, see on midagi, mis puudutab meid kõiki ja mida me peame võtma tõsiselt.

Veelgi tõsisem on aga see, et surm võib olla meile palju lähemal, kui oskame arvata, juba praegu. Me võime olla vähemalt sama surnud, kui oli see kolmkümmend kaheksa aastat haige olnud mees, kelle Jeesus tervendas: «Sest kui me olime alles lihalikud, siis haarasid meie liikmeid Seaduse kaudu tekkivad patukired, et kanda vilja surmale.» (Rm 7:5)

See ei tähenda, et meie olukord oleks lootusetu. Püha Johannes kinnitab: «Me teame, et oleme tulnud surmast ellu.» (1Jh 3:14) Hoidkem siis, et meiega ei juhtuks midagi halvemat…

Patule suremine tähendab pidevat suremist koos Kristusega, ja see võib olla sama valus nagu oli Padre Pio jaoks Kristuse haavade oma ihus kandmine. Aga see on seda väärt, sest see tähendab ka pidevat suremist surmale ning uut elu Kristuses.

• Prev
• Next