Tema on pühamuks, aga ka komistuskiviks ja pahanduskaljuks. (Js 8:14)

Prohvet Jesaja sõnad Vägede Issandast kui «komistuskivist» ja «pahanduskaljust» toovad meelde mitu sarnast kohta Uues Testamendis. Näiteks kõneleb püha Peetrus Kristusest kui «valitud ja hinnalisest nurgakivist», kes aga uskmatuile on «komistuskiviks» ning «pahanduskaljuks» (1Pt  2:6-8; vrd ka Js 28:16).

Sama ütleb püha Paulus Iisraeli ärataganemise üle arutledes: «Nad ei lähtunud usust, vaid arvasid õigeks saavat tegudest. Nad komistasid vastu komistuskivi, nagu on kirjutatud: «Ennäe, ma panen Siionisse komistuskivi ja pahanduskalju, ja see, kes usub Temasse, ei jää häbisse.»» (Rm 9:32-33)

Niisiis samastavad apostlid Jeesuse Kristuse Vägede Issandaga ning näevad Temas justnimelt seda, kes on prohvet Jesaja sõnade kohaselt ühtaegu nii pühamu kui ka komistuskivi ja pahanduskalju.

On kahju, et meie uuemas piiblitõlkes on ühe väga olulise pühakirjasalmi algne mõte ära muudetud. Nimelt võime püha apostel Pauluse Kirjast galaatlastele nüüd lugeda: «Ent mina, vennad, kui ma tõesti veel kuulutan ümberlõikamist, miks mind siis veel taga kiusatakse? Siis oleks ju kiusatus risti pärast kõrvaldatud.» (Gl 5:11) Kreeka keeles ei ole juttu mitte «kiusatusest risti pärast», vaid «risti pahandusest» (skandalon tou staurou).

Sõna «skandalon» on ikka tavatsetud eesti keelde tõlkida «pahandusena» (või ka «ärritusena», nagu 1989. aasta Uue Testamendi tõlkes). Õigupoolest tähendab see teele asetatud takistust või koguni püünist, millesse käija takerdub – niisiis on siin midagi, mis ei lase inimesel edasi minna, vähemalt mitte harjunud viisil.

Püha Pauluse jaoks oli selleks pahanduskaljuks arusaam, et meie oma õigus ega jõupingutused ei too meile Jumala ees mingit kasu, vaid me saame õigeks üksnes usust Jeesusesse Kristusesse – ja Temasse kui ristilöödusse (vrd Gl 5:2-5 ja 1Kr 2:2). 

Just nii tuleb mõista ka Pauluse sõnu «risti pahandusest» – muidugi on siin juttu Kristuse ristist, mille läbi me oleme lunastatud ja ilma milleta ei ole meil ei mingit ligipääsu Jumalale ega õigust Tema ees. 

Viimselt kõneleb sellest ka prohvet Jesaja, sest kogu Pühakirja, ka Vana Testamendi, keskmeks on kuulutus Kristusest. Kuidas Jeesuse-eelsed prohvetid kõiki neid asju ise mõistsid, seda me ei tea, aga meil on nendega võrreldes see eelis, et meie oleme näinud ja loodetavasti ka mõistnud, millele ja kellele on kõigi prohvetite sõnad suunatud.

Niivõrd, kuivõrd me muidugi neist alati üldse aru saame, kusjuures siin ei ole probleemiks muidugi mitte see, nagu oleks Jumala sõna kuidagi segane või segadust tekitav, vaid pigem meie oma sõnade ja mõtete, ka tõlgete, küündimatus.

Üheks näiteks on sealsamas prohvet Jesaja raamatu 8. peatükis seisvad salmid 12 ja 13: «Ärge nimetage vandenõuks kõike, mida see rahvas nimetab vandenõuks, ärge kartke, mida tema kardab, ja ärge tundke hirmu! Pidage pühaks Vägede Issandat, Tema olgu teie kartus ja Tema olgu teie hirm!»

Mida see võiks tähendada? Märksa selgemaks saab asi siis, kui vaatame 1739. aasta piibliraamatut: «Teie ei pea ütlema: Heitkem ühte nousse, keik sedda möda, kui sesinnane rahwas ütleb: Heitkem ühte nousse; ja ärge kartke mitte, mis nemmad kartwad, ja ärge hirmuge mitte ärra. Agga wäggede Jehowat, tedda pühhitsege; ja temma olgo teie kartus, ja temma olgo se, kes teile hirmo teeb.» 

Nende salmide mõtte mõistmiseks tasub vaadata ka veidi ettepoole, kusjuures taas tuleb eelistada vanemat eestikeelset tõlget. Uusim on selline: «Sellepärast et see rahvas põlgab Siiloahi hiljukesi voolavaid vesi ning pelgab Retsinit ja Remalja poega, vaata, sellepärast lasebki Issand tulla nende peale Frati jõe võimsad ja suured veed.» (Js 8:6-7) Vana, 1739. aasta tõlge on aga, märksa originaalilähedasemana, niisugune: «Sepärrast et sesinnane rahwas pölgab Siloa weed, mis hiljukeste jookswad, et neil rööm on Reetsinist ja Remalja poiast; Ja wata, sepärrast tahhab Issand nende ülle lasta tousta Wratti jöe kanged ja sured weed.»

Lühidalt öeldes on lugu selles, et Jeruusalemma rahvas oli välise ohu ähvardusel kaotanud lootuse Jumalale ja julguse ning püüdis – vaenlasi tasahilju isegi imetledes või vähemalt kadestades – leida abi ja kindlustunnet samasugustest vahenditest, nagu ta nägi neidsamu vaenlasi tarvitavat, kellegagi mingi ühisrinnet luua katsudes ning muule selletaolisele inimlikule toetudes. 

Jumal poolt prohveti kaudu öeldud sõnade mõtte võiks võtta kokku umbes nii: «Te peate Süüriat ja Iisraeli nii ütlemata võimsateks ja tugevateks? Olgu – tulgu siis teie peale see, mida te kardate! Aga ärge arvake, et saaksite ise samamoodi kellegagi liitudes teid ähvardavast tulevikust kõrvale põigelda, rääkimata sellest, et võiksite koguni oma vaenlastega ühte nõusse heites midagi head saavutada.»

Kõik inimlik – olgu hirm või lootus – tuleb kõrvale jätta ning üksnes Jumalale loota, Teda karta ja ennast Temale omaks anda, s.t pühitseda.

Sõnad «püha», «pühitsema» ja «pühamu» tähistavad Piiblis midagi või kedagi, kes või mis on laitmatult puhas ning üksnes Jumalale eraldatud ja pühendatud. Ainus tõeliselt puhas ja püha on Jumal ise – ning nagu me nägime, on meie Õnnistegija Jeesus Kristuse seesama puhas ja püha Vägede Issand. Temas «on meil julgus ja usaldav ligipääs Jumalale» (Ef 3:12).

Need aga, kes tahavad ennast rajada inimlikele lootustele, saavutustele ja vahenditele või sõlmida millegi saavutamiseks koguni liitu jumalatu maailmaga, «komistavad, kukuvad ja vigastavad endid, püütakse kinni ja võetakse vangi» (Js 8:15) – nii ei ole selleski mõttes midagi uut siin päikese all, vaid prohveti sõnad kehtivad endiselt, ka meie puhul: «Tema on pühamuks, aga ka komistuskiviks ja pahanduskaljuks.»

• Prev
• Next