Et te käiksite Issanda vääriliselt Talle kõigiti meeldida püüdes. (Kl 1:10)

Miks parem mina ei oleks võinud minna tema asemel? Miks ma ei märganud varem, kui raske tal oli? Miks ma arvasin, et ta suudab kanda ka kõikide teiste muresid – ega olnud valmis ise vähemalt osagi tema koormast enda peale võtma?

Need on küsimused, mida olen viimastel päevadel kuulnud seoses ühe veel suhteliselt noore inimese teelesaatmisega.

Aga ka teistsuguseid küsimusi: kas Jumal ei armasta mind enam? Kas Ta hoolib teistest inimestest rohkem kui minust? Miks Ta mind teistest vähem armastab? Kas ma olen teinud või jätnud tegemata midagi, mis on Jumala suhtumist minusse muutnud? Mida ma oleksin pidanud tegema rohkem või kuidagi teisiti?

Apostel Paulus kirjutab Kolossa kogudusele, et ta palub kõigi sealsete kristlaste eest – pühade eest, nagu ta neid nimetab! –, et nad käiksid «Issanda vääriliselt Talle kõigiti meeldida püüdes».

See võib jätta mulje, nagu saaks inimene tõepoolest olla iseenesest «Jumala vääriline» ning nagu oleks vaja mingit meiepoolset pingutust, et Issandale meeldida. Nii oleks õige ka teistpidine: kui me vastavalt ei käitu, siis me ei ole Issanda väärilised ega meeldi Talle…

See on arusaam, mis ei ole päriselt kooskõlas Pühakirja ega Kiriku õpetusega – kuigi seda kõike ei olegi niisama lihtne seletada.

Tõsiasi on, et kui Jumal on tõepoolest see, kelle me usume ja ütleme Ta olevat – s.t igati täiuslik –, siis on õige ka see, et Ta on muutumatu, Talle ei saa keegi midagi juurde anda ja ükski loodu ei ole võimeline Teda kuidagi «väljastpoolt» mõjutama. Kõik, mis Jumalas on, on Temas endas, ning seda täiuslikult.

Kui Pühakiri kinnitab, et Jumal on armastus (1Jh 4:8.16), siis kas saab olla nii, et Ta armastab kedagi rohkem ja kedagi vähem kui teist? Jumala puhul on «Ta armastab» ja «Ta on armastus» üks ja seesama – ning igal juhul ja alati, paradoksaalselt väljendudes, lõpuni lõpmatu. Jumal ei armasta kedagi vähem või rohkem kui teisi – Ta armastab kõiki täiuslikult ning just nii tuleb alati öelda kõigile, kes tulevad ja ahastuse või trotsi ja etteheitega midagi muud väidavad.

Samamoodi on ka Jumalale «meeldimisega». Jah, kahtlemata on Jumalal hea meel sellest, kui meie elu on kooskõlas Tema tahtega, kuid ka see «hea meel» on tegelikult Tema enda, mitte aga meie tegu. Just nii, nagu püha Paulus kirjutab Efesose kogudusele: «Meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.» (Ef 2:10)

Kreeka keeles kõlab see «meie oleme Tema teos» veelgi kaunimalt ja inspireerivamalt: «autou gar esmen poiema» – me oleme Tema poeem, Tema luule- või kunstiteos. Rõhk on siin muidugi sõnal «Tema».

Kas me siis ei peagi midagi tegema, millegi poole püüdlema? Patustame aga julgesti ja muretult, nagu mõned Pauluse ja Lutheri kirjutatut tõlgendavad?

Tõsi, püha Paulus hüüab sellise väärarvamuse peale lausa kohkunult: «Ei, mitte sugugi! Kindlasti mitte!» (Rm 6:1.15) Ning Dietrich Bonhoeffer selgitab Lutheri vastavat mõttekäiku, öeldes: «Tunnista julgelt oma pattu, ära püüa selle eest põgeneda, aga «usu veel palju südimalt». Sa oled patune; ole siis patune, ära ürita olla midagi muud kui see, kes sa oled; jah, saa iga päev üha uuesti patuseks ja ole sealjuures julge. Kellele veel võiks seda öelda kui sellele, kes ütleb iga päev kogu südamest patust lahti, kes ütleb iga päev lahti kõigest, mis takistab tal järgida Jeesust, ja kes on siiski trööstitu oma igapäevase truudusetuse ja patu pärast? Kes muu võiks seda kuulda ilma ohuta oma usule kui see, kes teab end taolise troosti läbi olevat üha uuesti kutsutud järgima Kristust.» 

Muidugi me peame püüdlema Jumala tahte poole – sest mis inimesed me oleksime, kui me Jumala armu ja armastust kuritarvitades tegutseksime ja elaksime selle vastaselt. Aga samal ajal ei tohi me unustada, et isegi parimal juhul ei ole meil millegagi kiidelda, kuna kõik hea, mis meil on ja mis me ise oleme, on Jumalalt: «Sest mis sind siis esile tõstab? Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda saanud?» (1Kr 4:7)

Jumal armastab igaüht täiuslikult ja me kõik oleme Tema teos. Ning siiski võib teinekord täiesti põhjendatult tõusta küsimus, kas Ta ehk ei armasta üht rohkem kui teist või mind vähem kui kedagi muud. Ja kas ma olen midagi teinud või tegemata jätnud, et Jumal minust samapalju ei hooli kui mõnest teisest inimesest. 

Püha Paulus selgitab, kuidas asjad tegelikult on, kui ta kirjutab Kolossa kogudusele julgustavalt oma palvetest: «Seepärast ei ole ka meie … lakanud teie eest palvetamast ega palumast, et teid täidetaks Tema tahtmise tundmisega kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises.» (Kl 1:9) 

Just see «et teid täidetaks» on siin määrava tähtsusega. Jumal valab oma armu ja õnnistust kõigi peale ülikülluslikult – ning sedamööda, kuivõrd me end sellele avame ja ennast Jumala armastusest täita ja haarata laseme, saamegi selle osaliseks. Mida avaramad on meie enda hing ja süda, mida vähem oleme täis iseennast, seda rohkem oleme võimelised Jumala armastust vastu võtma. Mis kasu oleks meil tervest ookeanitäiest veest, kui saaksime seda ammutada ainult sõrmkübaraga? Jumal on aga mõõtmatult avaram ka kõige mõõtmatumast ookeanist…

Need küsimused, millega alustasin – mis võivad teinekord viia inimese mõttele, et Jumal on oma armastuse temast eemale pööranud – näitavad tegelikult, et inimene on valmis ja võimeline ennast Jumalale avama. Kas ta seda teeb, on iseküsimus, aga oluline eeldus on siin olemas: elu armastuses saab olla ainult elu armastuses – ei ole võimalik nautida Jumala armastust ilma ise armastamata.

Just sellest räägib ka püha Paulus: «Me oleme kuulnud teie usust Kristusesse Jeesusesse ja armastusest kõigi pühade vastu … Seepärast ei ole ka meie, sellest päevast peale kui me seda kuulsime, lakanud teie eest palvetamast ega palumast … et te käiksite Issanda vääriliselt Talle kõigiti meeldida püüdes, kandes vilja igasuguses heas töös ja kasvades Jumala tundmises.» (Kl 1:4.9-10)

• Prev
• Next