Ja kes Siionis alles jääb ning Jeruusalemmas järele jääb, seda hüütakse pühaks, igaühte, kes Jeruusalemmas on eluks kirja pandud. (Js 4:3)

Kirik meenutab 2. mail suurt usuvõitlejat, aastal 295 Põhja-Aafrikas Aleksandrias sündinud ja sealsamas 373. aastal igavikku kutsutud kirikuisa ja piiskoppi püha Athanasiust, kes pidi vähemalt viis korda taluma pagendust ning veetis oma neljakümne kuuest Aleksandria patriarhiks oldud aastast seitseteist väljasaadetu ja tagakiusatuna, olles mõnda aega koguni ebaõiglaselt ekskommunitseeritud ehk kirikuosadusest välja arvatud.

Viimase põhjuseks oli see, et enamus tollastest piiskoppidest toetas – vähemalt mingil määral ja riigivõimu toel – preester Ariuse eksiõpetust. Sellest ajast on pärit ka kõnekäänd «Athanasius contra mundum» – «Athanasius [kogu] maailma vastu». 

Athanasius – kreekapäraselt Athanasios – on tollele kartmatule usutunnistajale suurepäraselt sobiv nimi, kuna see tähendab «surematu». Ühes pagendusest saadetud kirjas julgustab püha piiskop oma karja, öeldes kirikus meelevallatsevatest valeusulistest piiskoppidest kõneldes: «Nad võivad võtta üle meie kirikud, kuid nad on väljaspool tõelist usku. Teie jääte välja jumalateenistuspaikadest, kuid usk elab teie sees. Mõelgem järele: mis on tähtsam, kas koht või usk? Ilmselgelt usk! Kes on kaotanud ja kes on võitnud selles heitluses – kas see, kes hoiab alal valdused või see, kes säilitab usu? Tõsi, hooned on head, kui neis jutlustatakse apostellikku usku; nad on pühad, kui kõik, mis neis aset leiab, on püha. […] Teie olete need, kes on õnnelikud; teie, kes jääte kirikusse usu läbi, kes seisate kindlalt usu alusel, mis on jõudnud teieni apostelliku pärimuse kaudu. […] Mida vägivaldsemalt nad püüavad võtta võimust kiriku üle, seda enam nad lahutavad ennast kirikust. Nad väidavad end esindavat kirikut, kuid tegelikult on nad need, kes pagendavad iseennast temast ja eksivad õigelt teelt.»

Samal ajal ei kaotanud püha Athanasius sugugi usku tõelisse piiskopiametisse, vaid kirjutas ühele oma õpilasele, kes kahtles, kas piiskopipühitsust vastu võtta, kuna pidas paremaks, pühamaks ja Jumalale meelepärasemaks elada lihtsate munkade eeskujul, nõnda: «Kuna sulle on nüüd sellised mehed eeskujuks, mu armas Dracontius, siis ära ütle ja ära usu neid, kes ütlevad, et piiskopiamet olevat midagi, mis viib eksitusse, ja et sellest võrsuvat patu kiusatused. Sest ka piiskopina võid sa kannatada nälga ja janu, nagu Paulus. Sa võid hoiduda veinist, nagu Timoteos. Sa võid sageli paastuda, nagu tegi Paulus, et sa, nõnda tema eeskujul paastudes, teisi tema sõnadega toita võiksid ja et sa, joomisest hoidudes janu kannatades, teisi tema õpetusega joota võiksid. Seepärast ärgu toogu sinu nõuandjad sulle midagi sellist ettekäändeks. Sest me tunneme nii piiskoppe, kes paastuvad, kui ka munkasid, kes söövad. Me tunneme piiskoppe, kes hoiduvad veinist, nagu ka munkasid, kes seda joovad. Me tunneme ka piiskoppe, kes teevad imesid, ja munkasid, kes ei tee. Palju on ka neid piiskoppide hulgas, kes ei ole kunagi olnud abielus – seevastu on aga munkasid, kes on sigitanud lapsi.»

Tõsi, pühalt Athanasiuselt pärinevat ka märksa karmimad sõnad piiskoppide kohta, need olla ta öelnud keset ägedat vaidlust Nikaia kirikukogul: «Põrgu põrand on kaetud piiskoppide koljudega.» Püha Johannes Kuldsuu – ise samuti piiskop – olla seda lauset veidi muutnud ja täiendanud: «Põrgutee on sillutatud eksituses olevate preestrite koljudega ning piiskopid on selle teeviidad.» Või ka: «Põrgutee on sillutatud preestrite ja munkade luudega ning piiskoppide koljud on rada valgustavad lambid.»

Kõik need tsitaadid näitavad meile, kui aktuaalne on olnud läbi aegade – nii vanas Iisraelis kui ka Kristuse kirikus – Pühakirja sõnum «pühast jäägist». See ei tähenda, nagu võiks keegi hakata end oma usu või tegude varal teistest paremaks pidama. Vastupidi, see peaks meile lõplikult selgeks tegema, et meie ise võime, end oma jõule, tublidusele ja tarkusele rajama hakates, langeda, ükskõik, kui kõrgele me ka oleme tõusnud, sama sügavale nagu need, kelle pealuudega sillutatuna pühad Athanasius ja Chrysostomus nägid põrgu põrandat ja -teed. Meil ei ole kiidelda mitte millestki ega kellestki muust kui Kristusest (vrd 2Kr 10:17-18; 1Kr 1:28-31).

On hea, kui kõige selle peale mõtlemine paneb meid nii oma pattu kui uhkust (ja mis on uhkuski muud kui patt?!) kahetsema ja väljapääsu otsima. Teisalt aga ei pea see meid mitte [ainult] hirmutama, vaid meile usku ja lootust andma. Sest väljapääs, tee – ainus tee selle sõna tõelises mõttes – on olemas, ja selleks on meie Päästja Jeesus Kristus, kes on eeskätt Jumala tee meie juurde ning just seeläbi ka meie tee Jumalasse, tõesse ja igavesse ellu.

Püha apostel Johannes kirjutab: «Olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja Tema teab kõik.» (1Jh 3:20) Aga ka siin ei tohi me iseennast eksitada, kuna apostel jätkab: «Armsad, kui meie süda ei süüdista, siis on meil julgus Jumala ees ja mida me iganes palume, seda me saame Temalt, sest me peame Tema käske ja teeme, mis on Tema silmis meelepärane. Ja see on Tema käsk, et me usuksime Tema Poja Jeesuse Kristuse nimesse ja armastaksime üksteist, nii nagu Tema meile on käsu andnud. Ja kes peab Tema käske, püsib Jumalas ja Jumal temas.» (1Jh 3:21-24)

Samamoodi ütleb Jeesus ise jüngritele õhtul enne oma kannatusi ja surma: «Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin.» (Jh 15:14) See on lause, mis tekitab paljudes üllatust: kuidas saab Jeesus seada sõpruse tingimuseks oma käskude täitmist – kas see pole mitte talumatult omakasupüüdlik kujutelm sõprusest, sobimata kuidagi kokku sellega, mida me oleme harjunud sõpruse all tavaliselt silmas pidama?

Tegelikult ei ole siin mingit probleemi – sest milline sõber oleks see, keda ei saa usaldada ja kelle peale ei ole võimalik kindel olla? Võtame näiteks omaenda ihu – ja Pühakiri nimetab meid, kristlasi, kogudust, Kristuse ihuks: meie ihu on meie «sõber» senikaua, kuni ta kuulab meie sõna. Seni, kuni käed, jalad ja kõik muud liikmed teevad seda, mida pea neil teha käsib.

Kristuse ihu pea on Kristus. Tänu Jumalale selle eest, sest kui see oleks keegi teine, siis võiks – nagu ülalolevad kirikuisade tsitaadid selgelt näitavad – väga kergesti juhtuda, et kui ka ülejäänud liikmed oleksid valmis täitma Kristuse käske, ei pruugi pea neid õigesti edasi anda.

Igal juhul on kindel see, mida Pühakiri tõotab: isegi olukorras, mida tuleks iseloomustada kui «Athanasius contra mundum», hoiab Issand alal oma püha jäägi. Palugem ning olgem valmis ka vaeva nägema ja isegi kannatama, et võiksime olla selle hulgas.

• Prev
• Next