«Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad!» (Lk 11:13)

Sattusin lugema kahte uudislugu, üsna vastandlikku, end mõnes mõttes siiski sarnast. Mõlemad kõnelesid paljude aastate tagustest sündmustest, mis on, kumbki omal viisil, pakkunud taas kõneainet meie päevil.

Alustan värskemast. Kakskümmend viis aastat tagasi kuulis Californas, Santa Anas üht pussitamist uurinud politseinik juhuslikult lapsenuttu ning leidis pärast mõningast otsimist prügikonteineri taha peidetud vastsündinud poisi, veres ja limas, nabanöörgi sõlmimata (kõlab väga «piibellikult» – vrd Hs 16:1-7). 

Uurimine selgitas välja, et lapse oli toona hüljanud tema ema, 19-aastane noor naine, kellele mõisteti viimaks 3-aastane vanglakaristus. Poiss lapsendati ja kasvas üles armastavas perekonnas. Ja nüüd, veerandsada aastat hiljem, sai ta viimaks taas kokku oma päästjaga.

Teine lugu ulatub veelgi kaugemale minevikku, poolesaja aasta taha. Missouris, St. Louisis asunud mustanahaliste sünnitushaiglas tõi 26-aastane naine ilmale oma teise lapse. Esimene, poeg, oli surnud enneaegsel sünnitusel, ja ka teine laps, seekord tütar, sündis seitsmendal raseduskuul. See pisike beebi kaalus ainult veidi üle ühe kilogrammi, ja mõni aeg hiljem ema juurde tulnud õde teatas talle, et tema tütar on surnud.

Nüüd, aastakümneid hiljem seda hetke meenutades ütles naine nõnda: «Ma tundsin sedasama vajumise tunnet nagu siis, kui mulle öeldi, et mu poeg on surnud… Lahkusin haiglast, mõeldes lihtsalt, et suri juba teine minu lastest… Mu süda oli murdunud, kuid ma tegin, mida igaüks oleks teinud: ma läksin koju ja elasin edasi.»

Tema elu läkski edasi: ta tõi ilmale ja kasvatas üles kolm tervet last ning nüüdseks on temast saanud vanaemagi. Aga too lugu tema teise enneaegselt sündinud lapsega tuletas ennast viiskümmend aastat hiljem meelde üpris omapäraselt kombel.

Sest viiskümmend aastat tagasi sündis St. Louisi mustanahaliste haiglas seitsmendal raseduskuul üks pisike, vaid veidi üle kilogrammi kaalunud tüdrukuke, kes peagi lapsendati ega teadnud tervelt pool sajandit mitte midagi oma lihastest vanematest. Sest ajast peale, kui ta sai teada, et on lapsendatud, oli ta ikka igatsenud õppida tundma oma tõelist ema – hoolimata sellest, et tema ema, nagu talle kinnitati, oli ta hüljanud. Või ehk just seetõttu oleks ta tahtnud temaga kohtuda ja tema käest küsida, miks ta niimoodi tegi.

Ka tema oma lapsed teadsid sellest igatsusest ning otsustasid proovida, mida  suudab too peaaegu kõikvõimsaks peetav sotsiaalmeedia. Ja see suutiski – nad leidsid oma ema ema, see tähendab omaenda vanaema, ja internetis leitavate videosalvestiste abil on võimalik näha, kui emotsionaalne oli tolle viiekümneaastase naise reaktsioon sellest kuuldes.

Jah, just nii see oligi: tütar, kes oli kogu oma elu teadnud, et tema ema on ta maha jätnud, ja ema, kes pidi pool sajandit leppima teadmisega, et tema tütar on surnud. Ja nüüd said nad viimaks ometi kokku – esimest korda pärast tütre ilmale tulemist…

Palju mõtteid tekib sellistest lugudest kuuldes. Kui palju kalleid mälestusi, mida vanemad oma lastest ja lapsed oma vanematest oma südamesse talletavad, on jäänud lihtsalt olemata… Kui paljust asjatust valust, millisest teravast piinast oma lapse surmale ja elamata jäänud elule mõeldes, oleks pidanud selle ema süda hoitud olema… Ja millistest kahtlustest säästetud too tütar, kes kasvas terve elu teadmises, et tema päris ema temast üldse ei hooli…

Nüüd on nad jälle koos, aga ausalt öeldes ei oska ma päriselt ette kujutada, kas nende vahel ikkagi tegelikult on võimalik tõeline ema ja lapse suhe. Ja kuidas nende elu edasi läheb – kas suuremad valud on seljataga või hoopis ees? Kas on võimalik heastada või hüvitada seda, mida viiskümmend aastat tagasi tegi keegi, praeguseks veel teadmata nimega, haiglatöötaja, tõenäoliselt kõige labasemal põhjusel, s.t lihtsalt raha pärast?

«Kus oli Jumal kõige selle juures?» võib nüüd nii mõnigi küsida. Ma arvan, et see on täiesti õigustatud küsimus. Aga ma olen kindel, et sellele küsimusele on olemas ka õige mitu head vastust.

Kõigepealt: ühegi inimese, ka ühegi lapse, väärkohtlemine ei kahanda kuidagi seda võrratut imet, et inimene on sündinud maailma. Ning edasi: sealsamas, just seal, kus saab avalikuks ühtede hingeline madalus ja isekas rikutus, tõuseb väga sageli eriti kirkalt esile teiste omakasupüüdmatus, hoolivus ja isegi kangelaslikkus.

Ning kui seda ei tule ka inimeste poolt – seda hoolitsust ja armastust, mida igaüks meist Jumala loominguna väärib –, on kindel, et Jumal ei unusta ega jäta iialgi: «Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte.» (Js 49:15)

Jeesus julgustab meid ennast palves Jumala kätte usaldama ja kinnitab, et kui juba meie, kes oleme kurjad, oskame anda häid ande oma lastele – ja nii kurjast kui heast, inimeste tehtud kurjast ja heast, kõnelevad need kaks lugu, mida jagasin –, siis kui palju enam Isa taevast!

Ja mida Ta annab? – «Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad!» See tähendab: Ta kingib meile iseennast. Tema ei reeda ega hülga, Tema ei jäta meiega jagamata mitte midagi head, Temas on meie elu ja meie päevade pikkus (5Ms 30:20).

P. S. Tänaseks on juba vähemalt kakskümmend naist algatanud uurimise oma laste saatuse kohta, kes sündisid ja väidetavalt surid samas St. Lousi sünnitushaiglas enam-vähem samal ajal, s.t viiskümmend aastat tagasi.

• Prev
• Next