Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks. Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust. (Jh 3:17.19)

Kiriku ajalooline liturgiline tava, mis kahtlemata rajaneb Pühakirjal, on olnud päeva alguse arvestamine mitte koidikust (ja veelgi vähem südaööst, nagu tänapäeval kombeks), vaid õhtust, päikeseloojangust.

Arvatavasti ei ole see olnud nii mitte ainult Pühakirjas ja Iisraeli rahva või kiriku traditsioonis, vaid samasugusest ajaarvestusest kõneleb ka eestikeelne sõna «ööpäev» – niisiis öö enne ja alles seejärel päev. Võib-olla varjab end siin mingi alateadlik – või salamisi Jumala poolt sisendatud – tunnetus meie endi, s.t inimkonna, reaalsest olukorrast: ei ole midagi parata, kui see teinekord sarnaneb ööle rohkem kui päevale! Aga siinsamas on peidus ka suur ja imeline lootus, mida püha apostel Johannes väljendab sõnadega: «…sest pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba.» 

Eriti tuleb see päeva alustamine õhtul esile pühade puhul – nagu me tunneme hästi jõululaupäeva kui Kristuse sündimise püha eelõhtut, nii pühitseb kirik väga erilisel viisil Kristuse ülestõusmise püha eelõhtut või ööd, aga ka Nelipüha eelõhtut. Kirikukeeles kasutatakse nende – ja teistegi pühadelaupäevade – kohta sõna «vigiilia», mis tähendab õigupoolest valvamist või vahikorda.

Läänekiriku vanas traditsioonis on Nelipüha eelõhtu jumalateenistus mõneti sarnane Ülestõusmispüha omale: mõlemad algavad terve rea pühakirjalugemistega Vanast Testamendist, mida nimetatakse ka prohvetikuulutusteks, ja pärast seda ettevalmistavat osa tuleb missa kõigi oma traditsiooniliste komponentidega, sealhulgas Epistli ja Evangeeliumiga.

Nelipüha vigiilial loetavad prohvetikuulutused on peaaegu needsamad, mis Ülestõusmispüha eelõhtulgi, ainult neid on poole vähem ja nad on mõnevõrra teises järjekorras. Neid lugedes, vastavasse konteksti pannes ja omavahel võrreldes tulevad esile huvitavad tahud, mis aitavad meil ühelt poolt nii neidsamu pühakirjalugemisi, teisalt aga ka pühitsetavat püha paremini mõista.

Ülestõusmispüha eelõhtu esimene prohvetikuulutus (1Ms 1:1-2:2) kõneleb maailma ja inimese loomisest. Kristuses, Tema ristisurmas ja ülestõusmises, on Jumal teinud alguse uuele loomisele, mille osaliseks me saame ristimise läbi, kusjuures ristimise sobivaimaks ajaks on traditsiooniliselt peetud just sedasama Ülestõusmispüha eelõhtu jumalateenistust.

Teiseks traditsiooniliseks prohvetikuulutuseks (1Ms 5-8 valikuliselt) Ülestõusmisööl on Noa ja veeuputuse lugu – kahtlemata on ka siin viide ristimisele kui patu maha pesemisele, vana, rikutud inimese uputamisele ja uue inimese pääsemisele läbi vee uue elu puhtusesse ja kirkusesse Jeesuses Kristuses.

Kolmas prohvetikuulutus (1Ms 22:1-19) on ühine nii Ülestõusmispüha kui Nelipüha eelõhtule: selleks on jutustus Aabrahami usu ja ustavuse läbikatsumisest, sellest, kuidas ta pidi peaaegu tooma ohvriks oma ainsa poja Iisaki. See lugu räägibki esmalt ustavaks jäämisest. Ustavusest ja tänulikkusest, selle mõistmisest, kuivõrd palju me oleme Jumala käest saanud ja Talle võlgu – tegelikult kõik, mis meil on ja mis me oleme. Aga siin on kahtlemata ka veel teine vaimulik ja prohvetlik tähendus: Iisak Aabrahami ainsa pojana kujutab Kristust, Jumala ainusündinud Poega, selle erinevusega, et kui Iisak jäi ohvriks toomata, siis Kristus pidi meie eest surema – ning meie võrdkujuks võiks selles loos olla tõepoolest too rägastikku äraeksinud jäär, kes ei ole pidanud mitte andma oma elu ainusündinu eest, vaid kelle eest Ainusündinu pidi oma elu ohverdama.

Kui Ülestõusmispüha eelõhtul viitab see prohvetikuulutus eeskätt Kristuse ristisurmale ja ülestõusmisele, siis Nelipüha eelõhtul paneb see meid mõtlema sellele, kuidas on lood meie ustavusega Jumalale ja tänulikkusega kõige eest, mida Ta on meie heaks teinud ja meile kinkinud – seda enam, et Püha Vaimu väljavalamist meenutades rõõmustame eeskätt selle üle, et Jumal annab meile iseennast, võtab meid oma eluasemeks, tuleb kogu oma täiusega meie sisse elama.

Järgmiseks loetakse nii Ülestõusmispüha kui Nelipüha eelõhtul lugu sellest, kuidas Iisraeli rahvas pääses Punasest merest kuiva jalaga läbi minnes Egiptuse orjapõlvest ja surmast (2Ms 14:24-15:2) ning kuidas neid jälitanud vaarao koos oma sõjaväega merevoogudes hukkus. Siin on taas selge paralleel ristimisega: meid on päästetud patu ja kuradi orjusest, meile on kingitud igavese elu lootus, Jumal on kurja ja surma jalge alla tallanud, ära võitnud ja surmanud. Nelipüha eelõhtu lugemisena manitseb see meid ilmselgelt meeles pidama ka seda, et Punasest merest läbiminek ei tähendanud mitte Iisraeli rahva teekonna lõppu, vaid alles algust – ja nagu nemad vajasid Jumalat enda ette ja taha nii öösel kui päeval, ei saa meiegi käia oma teed Tõotatud Maa poole ilma Püha Vaimu ligiolu, saatmise ja kandmiseta.

Nelipüha eelõhtu kolmas prohvetikuulutus (5Ms 31:22-32:4) loetakse Ülestõusmisööl alles üheteistkümnendana, nii et siin on järjekord veidi erinev. Selleks lugemiseks on Moosese hüvastijätusõnad Joosuale ja Iisraeli lastele ning tema prohvetlik laul, milles ta kõneleb Jumala suurtest ja imelistest tegudest oma rahvale ning, paraku, rahva truudusetusest – tõsine hoiatus nii Kristuse lunastustööd kui ka meie, Tema lunastatute, kutsumust silmas pidades.

Ülestõusmispüha eelõhtul loetakse see prohvetikuulutus, nagu öeldud, alles üheteistkümnendana, s.t eelviimasena, tegelikult järgneks siin hoopis viies, prohvet Jesaja kutse kõigile janustele tulla Jumala juurde (Js 54:17-55:11). Nelipüha eelõhtul seda prohvetikuulutust ei loeta.

Ülestõusmispüha eelõhtu kuues, seitsmes ja kaheksas ning Nelipüha eelõhtu neljas, viies ja kuues prohvetikuulutus on ühed ja samad, aga taas veidi erinevas järjekorras.

Nelipüha eelõhtu neljas ja Ülestõusmispüha eelõhtu kaheksas lugemine (Js 4:1-6) on Jesaja raamatus seisev tõotus, et Jumal pühib ära oma rahva patu ja rüveduse ning pöörab tema saatuse. Viies, Ülestõusmispüha eelõhtul kuues, prohvetikuulutus Baaruki raamatust (Brk 3:9-38) jätkab umbes samalt kohalt, kirjeldades seda, miks Jumala rahvast on tabanud pagendus ja kõik muud sellega kaasnenud saatuselöögid: «Kuule, Iisrael, elu käske, pange tähele, et õpiksite mõistma! Mispärast, Iisrael, mispärast sa oled vaenlaste maal? Vanaks oled saanud võõral maal! Sa oled rüve koos surnutega, sind loetakse surmavallas olijate hulka. Sa oled hüljanud tarkuse allika. Kui oleksid käinud Jumala teel, siis oleksid rahus elanud igavesti.» Taas väga tõsised sõnad, millele tasub mõelda nii oma ristimise kui Püha Vaimu väljavalamise kontekstis.

Ülestõusmispüha eelõhtu seitsmes ning Nelipüha eelõhtu kuues ja ühtlasi viimane prohvetikuulutus (Hs 37:1-14) pärineb Hesekieli raamatust. Tegemist on nägemusega orust, mis on täis kuivanud surnuluid – luid, mis saavad elavaks siis, kui Jumal laseb neist moodustuda taas inimkehad ja, mis kõige tähtsam, puhub neisse oma Vaimu: «Te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja. Ja ma annan teie sisse oma Vaimu, et te saaksite elavaks, ja ma asetan teid teie oma maale; ja te saate tunda, et mina, Issand, olen rääkinud ja teen seda, ütleb Issand.»

Ülestõusmispüha eelõhtul loetakse lisaks veel lugemised paasaohvri sisseseadmisest (2Ms 12:1-11), sellest, kuidas Joonas kuulutas Jumala kohut ja meeleparandust Niineve rahvale (Jn 3:1-10), ning viimaks Taanieli raamatust (Tn 3:1-24) sellest, kuidas kolm noort meest keeldusid kummardamast ebajumalakuju ja olid valmis laskma end koguni tulisesse ahju heita, aga mitte lahti ütlema oma usust ainsasse tõelisse Jumalasse.

Ehkki tänapäeval Nelipüha eelõhtut vist kuigi sagedasti nii pikalt, põhjalikult ja pidulikult ei pühitseta, ei tee ilmselt sugugi paha, kui võtame kätte ja need pühakirjakohad kasvõi omaette läbi loeme. Ikka selleks, et tänada ja kiita Jumalat Tema imelise lunastustöö eest Jeesuses Kristuses, aga ka selleks, et tõsiselt järele mõtelda omaenda vastuse üle Jumalale ning Tema armu abiga ja Püha Vaimu väes ka oma elus ööst hommiku poole, pimedusest valgusesse liikuda.

• Prev
• Next