Seda armu on Ta rohkesti välja valanud meie üle kõige tarkuse ja mõistusega, kui Ta meile tegi teatavaks oma tahtmise saladuse oma hea meele kohaselt, nõnda nagu Ta seda eneses oli kavatsenud, aegade täiuse korraldamiseks, et Kristuses kokku võetaks kõik, mis on taevas ja mis on maa peal, Temas, kelles meiegi oleme saanud pärijaiks, kes selleks enne oleme määratud selle kavatsust mööda, kes kõik teeb oma tahtmise nõu järgi, et me oleksime Tema au kiituseks.(Ef 1:8-12)

Ka tänapäeval, selles oma arvates täiskasvanud, paljude kriitiliste mõtlejate sõnul aga hoopis järjest lapsikumaks muutuvas maailmas, kõnelevad inimesed üsna sageli saatusest.

Näiteks siis, kui meenutatakse mõnd lahkunut, iseäranis mõnda taolist, kelle elu ei olnud kerge või läks ülepea hoopis teisiti, kui keegi iial endale soovida võiks. Või siis, kui tundub, et kellegi surm tuli ülekohtuselt vara, olgu haiguse, õnnetuse või näiteks väidetava arstide valeotsuse tõttu.

Enamasti mõistetakse saatust sel  puhul mitte niivõrd igapäevaellu sekkuvana, kuivõrd nõnda, et «kes on määratud surema poomissurma, sellel ei maksa karta uppumist».

Umbes samamoodi käsitletakse ka jumalikku ettemääratust, mida sageli ei osata eristada ettehooldusest ega etteteadmisest. Alles hiljaaegu küsis keegi, mis lugu selle ettemääratusega ikkagi on ja kuidas Jumal saab karistada neid, kes teevad pattu, või miks Ta on nad üleüldse loonud, kui Ta teab juba ette, et nad lähevad hukka.

Need on küsimused, mille üle on kristluse ajaloos palju arutletud, koguni vaieldud, ja päris ägedalt. On neid, kes esindavad sisuliselt deistlikku jumalakäsitlust, mille kohaselt Jumal ei sekku – pärast loomist – üldse asjade käiku ega ole järelikult ka midagi ega kedagi millekski ette määranud, aga on ka neid, kes väidavad, et kõik on ette määratud, nii pühad õndsuseks kui patused hukatuseks, ja seda täielikult ilma inimesepoolsete tegudeta, s.t ilma igasuguste teenete või süüta.

Nende kahe äärmuse vahele – aga muidugi mitte niisama lihtsustatult – jääb kiriku õpetus, mis rajaneb Pühakirjal, aga ka paljude suurte teoloogide tõsisel mõttetööl.

Kindlasti eksivad täielikult need, kes arvavad, et Jumal ei sekku maailma asjade käiku ega inimeste ellu – ega ole mitte midagi ette määranud (muidugi peale loodusseaduste). Jumal on küll muutumatu ja absoluutselt «teistsugune» kui meie ja kogu Tema ülejäänud loodu, kuid sellegipoolest on Ta – olles tõeliselt elav Jumal – oma loodus mõõdetamatult aktiivne. Õigupoolest on Jumala «aktiivsus» see, mis hoiab meidki kõiki olemises ja elus.

Jumal teab kõike. Ning, tulles inimeste igavikulise saatuse juurde, võime igasuguste kõhklusteta kinnitada, et Ta teab ette ka seda, milline saab olema meie igaühe olukord igavikus, s.t kes meist pärib õndsuse kirjeldamatu kirkuse, kes aga hukatuse kustumatu piina.

Aga kas Jumala kõiketeadmine tähendab ka kõige jumalikku ettemääratust? Jah, nii võib mõelda – aga siiski ainult teoreetiliselt. Toome mõned näited.

Ma tean, et kui ma võtan ühe kivi ja selle käest lahti lasen, siis see kukub maha. Aga kas see tähendab, et on juba ette määratud, et ma võtan kivi ja lasen käest lahti, nii et see maha kukub? Ja kas see, et kivi siis maha kukub, on minu poolt ette määratud?

Olgu, Jumala seisukohalt on muidugi teisiti, sest kõik olev on Tema poolt loodud ja seega tuleks Tema puhul tõdeda, et jah, Ta on ette määranud, et kui kivi käest lahti lasta, siis see kukub maha. Ja kahtlemata teab Tema minust paremini, kas ja millal ma mõne kivi kätte võtan ja maha kukkuda lasen – aga sellegipoolest: kas see tähendab – mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka igal konkreetsel juhul praktiliselt –, et see on Tema poolt ette määratud? Kõige enam, mida võime ütelda, on, et see võib nii olla. Võib, aga ei pruugi.

Aga võtame järgmise näite. Kui ma tean, et kätt kuumale pliidirauale toetades põletan ma ennast ära ja mul on väga valus, siis kas see konkreetne valu ja põletus on minu (või Jumala kui kõige Looja) poolt ette määratud? Või kui ma ütlen oma lapsele, et kui ta paneb oma käe kuumale pliidirauale, siis ta saab väga haiget – ja isana ma olen kohustatud seda tegema, isegi ette teades, et see, et ma talle seda ütlen, võib teda justnimelt panna oma kätt kuumale pliidirauale panema –, kas see tähendab, et minu (või Jumala) poolt on jällegi see konkreetne valu ja põletus ette määratud? Ma arvan, et mitte.

Lõpuks on kõik need ja muudki võimalikud näited üksnes küündimatud analoogiad, ja on päris kindel, et me ei saa omaenda etteteadmist võrrelda Jumala omaga – nii et võib-olla Tema puhul ikkagi on etteteadmine ja ette määramine üks ja seesama? Seda enam, et ka Pühakiri räägib siin-seal jumalikust ettemääratusest?

Kui loeme Piiblit hoolikalt ja hoiame silme ees kõik selle, mida me Jumala kohta teame, siis on päris selge, et oma armastuses tahab Ta kõikide inimeste õndsust – aga oma õigluses ei saa Ta seda kõigile lubada. Nii õpetab Kirik, et Jumal on esiteks juba kõiki inimesi luues ning neid elu ja olemise imelise anni osaliseks tehes andnud kõigile võimaluse igaveseks eluks. Hoolimata sellest, et Ta teab, et kõik seda võimalust ei kasuta.

Veelgi enam: oma Pojas, meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses, on Jumal valmistanud lunastuse absoluutselt kõigile inimestele. Kristus on surnud kõikide, nii päästetute kui ka hukkaminevate eest. Teisiti Jumal lihtsalt – nii paradoksaalselt kui see ka kõlab – ei saaks.

Ja veelgi enam: Jumal on kinkinud meile oma armuandide rikkuse, mille varal neil, kes Temasse usuvad ja tahavad õndsaks saada, on rohkem kui küllalt võimalusi saada päästetud hukatusest ja hoitud igaveseks eluks.

Niisiis võime öelda, et kõik need, kes pääsevad, on Jumala poolt igaveseks õndsuseks ette määratud – sest Ta on teinud kõik selleks vajaliku. Aga kuidas on ettemääratusega hukatuseks?

Kirik õpetab, et Jumal ei ole kedagi n-ö positiivselt hukatusse määranud. See «positiivselt» ei tähenda siin mitte midagi head, vaid tähistab suunatud ja kindlat tahet ning sellele vastavat tegutsemist. Kuna Pühakiri näitab selgelt, et surm ja põrgu on karistus patu eest, peaks Jumal juhul, kui Ta tahaks kedagi hukka saata, tahtma ka, et see inimene teeks pattu – aga see on võimatu: «Jumal on valgus ja Temas ei ole mingit pimedust» (1Jh 1:5). Niisiis võime hukatuse puhul rääkida ainult «negatiivsest» ettemääramisest, s.t sellest, et Jumal, jättes inimesele tema vabaduse, «lubab» inimesel ka patustada ja nõnda, paraku, hukka minna.

See ei tähenda, et Jumal jätaks sellise inimese täielikult ilma oma armust – ja kes meist oleks ilma patuta? Kuna Jumal tahab, et kõik võiksid pöörduda ja pääseda, pakub Ta oma armu ka neile, kes ei taha seda vastu võtta. Nii ei ole see Jumala «süü» ega tahe, kui keegi hukka läheb – kuigi Ta teab ja nutab (vrd Lk 41-44), kui Ta näeb kedagi hukka minemas, ning küllap ka Kristuse kirgastatud ihus olevad haavad annavad ennast sellistele inimestele mõeldes üpris teravasti tunda…

Nagu me ei saa kellegi hukkaminemises süüdistada Jumalat, nii ei saa me muidugi panna Talle pahaks ka seda, kui Ta neile, kes tahavad Tema armu võtta, seda ülikülluslikult pakub – igaühele vähemalt niipalju, kui keegi on võimeline vastu võtma. Sest mõtelgem: me oleme saanud Kristuses Jumala enda pärijaiks; me oleme ette määratud selleks, et meil oleks «lunastus Tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine Tema armu rikkust mööda» (Ef 1:7) ning me oleksime «Tema au kiituseks».

• Prev
• Next