Iga aasta adarikuu (meie veebruar-märts) neljateistkümnendal ja viieteistkümnendal päeval peavad juudid puurimipüha. Estri raamatus nimetatakse seda päevadeks ja kuuks, mil juudid said rahu oma vaenlastest ning nende mure muutus rõõmuks ja lein pidupäevaks (Est 9:22). Selle püha oluliseks osaks oli üksteisele piduroogade läkitamine ning vaestele andide jagamine.

Johannese evangeeliumis nimetatakse seda lihtsalt "juutide pühaks" (Jh 5:1). See oligi kõige otsesemalt juutide püha, kuna seda peeti selle mälestuseks, kuidas tänu Jumala armule ja  kuninganna Estri vaprusele ning eneseohverdusele oli juudi rahvas pääsenud hävitamisest.

Jeesus tuli sel puhul Jeruusalemma ja nägi seal inimest, kes oli olnud kolmkümmend kaheksa aastat halvatud (Jh 5:1-18). Halvatu lebas oma asemega tiigi ääres, mille vesi oleks võinud ta terveks teha, kui keegi oleks ta õigel ajal vette aidanud. Vaevalt, et toda haiget meest oli halvatus tabanud just seal tiigi ääres - küllap keegi oli ta juba halvatuna sinna toonud. Ja arvanud, et sellega on tema kohus täidetud: haigele on antud kõik võimalused terveks saada, hoolitsegu nüüd ise enda eest.

Arvatavast heateost oli saanud hullem veel: pääsemine oli nüüd iga hetk haige silme ees, peaaegu käeulatuses, aga ta pidi täielikult meelt heites tõdema, et ta ei ulatu selleni mitte iialgi.

Miks? Sest: "Mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma!" (Jh 5:7) Originaalis ja vanemates eestikeelsetes tõlgetes seisab: "Mul ei ole seda inimest, kes mind aitaks tiiki!"

Miks see halvatu pidi kannatama ligi nelikümmend aastat, kuigi tervenemine oli käeulatuses? Sest tema jaoks ei olnud olemas inimest, kes oleks teda aidanud! Kes oleks temast nii palju hoolinud, et oleks veidikenegi oodanud, seni kuni vesi oleks hakanud liikuma ja ta oleks võinud halvatu tiiki aidata.

Nii tihti ei ole inimest!

Selle tiigi nimi oli Betsata või Bethesda. Viimane tähendab heebrea keeles halastuse maja. Tõeline Inimene, Jumala lihakssaanud halastus, tuli sinna ja tegi halvatu terveks.

Jumala Poeg on saanud inimeseks, et meil oleks inimene, kes võib meid aidata. Kes on meid aidanud, iseennast meie eest andes, ja kes tahab, et me oleksime vabad pidama tõelist puurimipüha selle üle rõõmustades, et meid on päästetud igavesest hävingust.

Ärgem unustagem: puurimipüha juurde käib üksteisega jagamine ja viletsate toetamine.

• Prev
• Next