"Meie vana loomus on koos Temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks." (Rm 6:6)

Piibli sõnum on selge: inimene on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks, ent pattulanguses on see jumalanäosus ja -sarnasus kaotsi läinud ning inimene Jumala kirkusest ilma jäänud (Rm 3:23).

Jumala kirkus ei tähenda mitte ainult Tema ülevust, auhiilgust ja sära, vaid ka Tema ligiolu. Kui inimene on ilma Jumala kirkusest - ja iga inimene on sellest ilma -, siis tähendab see, et inimene on ilma Jumala ligiolust. Kuna Jumal on elu allikas, Elu ise, siis tähendab ilmaolek Jumalast ühtlasi ilmaolekut elust ehk surma. Kuna inimene on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks, tähendab ilmaolek Jumalast ühtlasi ilmaolekut omaenda jumalikust päritolust ja tõelisest inimlikust olemusest.

Pattulangenud inimene, kes on lahus Jumalast ja ilma Tema kirkusest, on surnud. "Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes," ütleb püha Paulus (Ef 2:1)

Siin on omapärane paradoks: surnud inimene peab surema koos Kristusega, et ta võiks saada tõeliselt elavaks. Peame mõistma, et me seni, kuni oleme lahus Jumalast, kuni oleme ilma Tema kirkusest ja ligiolust, oleme surnud. Kõik see, mida peame eluks - lahus Jumalast - on tegelikult surm. Kui jäämegi sellesse olukorda, siis "sureme oma pattudesse" (Jh 8:21.24).

Jumal on läkitanud oma Poja, kes on saanud meie asemel neetuks (Gl 3:13) ning surnud meie eest. Ometi mitte nii, et meie võiksime elada edasi, nagu poleks midagi muutunud - sest see ei oleks mitte elu, vaid surm. Kristus on surnud, et ka meie oleksime Temas surmale ja patule surnud. Et me oleksime "koos Temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi", nii elaksime meiegi uut elu Jumala kirkuses ja ligiolus (Rm 6:4)

Osasaamine Kristuse ristist ja ülestõusmisest ei seisne mitte ainult formaalses jumalikus armuandmisaktis ega selle mõttelises omaksvõtmises inimese poolt, vaid see toimub müstilises, ent täiesti reaalses ühekssaamises Kristusega, nii et Ta ei ole mitte lihtsalt surnud meie eest või meie asemel, vaid Temas oleme ka meie surnud. Ja surnuist üles tõusnud. "Sest kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et meie vana loomus on koos Temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu." (Rm 6:5-6)

Kõik, kes on Kristusesse ristitud, on Kristusega rõivastatud, ütleb apostel Paulus (Gl 3:27). See tähendab, et "nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus" (Gl 2:20).

Tuleb tunnistada, et praegusaegne, tihtipeale ka kirikute, eriti "luterlike" ja "evangeelsete" kirikute poolt jutlustatud inimesekäsitlus erineb märkimisväärselt ülalkirjeldatud piibellikust arusaamast, mille kohaselt on inimene patune ja surnud, kui ta ei ole valmis oma senisele elule ja loomusele surema ning Kristuses täiesti uueks saama. Pigem õpetatakse, et see, et Jumal kõiki inimesi armastab - sõltumata sellest, millised nad on -, tähendab, et nad võivad jäädagi sellisteks, nagu nad on, ja just sellistena on nad põhimõtteliselt head.

Evangeeliumist saab siis vaid tõekspidamine, ja Kristuse kannatused ning surm kaotavad oma lunastusloolise tähenduse, sest kui Jumal tõepoolest armastab iga inimest sellisena, nagu ta on, siis ei ole mingit ohvrit ega lepitust tarvis. Siis on kujutelm sellest, et Ainusündinud Poeg on end ohverdanud Isa õiglase viha lepituseks (vrd nt KLPR 68 ja 138) kohutav keskaegne eksitus, millest tuleb kiiremas korras vabaneda. Kristuse ristisurm on siis vaid kahetsusväärne inimlik eksitus.

Muidugi ei väida moodne usuteadus, nagu tuleks õigus Seaduse tegudest - see tuleb ikka armu läbi. Aga mitte nõnda, et Jumala arm ajaks meid meelt parandama (Rm 2:4), vaid pigem nii, et Jumala arm kiidab heaks kõik, mis on või tundub olevat "inimlik".

Seesama puhta armu apostel Paulus manitseb oma kirjades korduvalt: "Ärge eksige!" - "Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab." (Gl 6:7) Me oleme päästetud ja armu all üksnes siis, kui meie vana loomus on koos Kristusega risti löödud, nii et me ei ela enam patule ega ülekohtule, vaid Jumalale Jeesuses Kristuses ja anname oma ihu õiguse relviks Jumalale (Rm 6:6.11.13). Ja alles siis - ning ainult Temas - saame tõeliselt inimeseks, kes on loodud Jumala näo järgi ning Tema sarnaseks.

• Prev
• Next