"Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas." (2Kr 5:1)

Paulus oli elukutselt telgitegija. Seda teadsid ka Korintose kristlased, sest ta oli seal töötanud koos paari koguduseliikmega, kellel oli sama amet (Ap 18:3).

Kreeka filosoofias kasutati telki tihtipeale võrdpildina inimese ihu või maise inimese enda kohta. Näiteks 5.-4. sajandil enne Kristust elanud Demokritos, kelle arvates kõik olemasolev koosneb aatomitest ja nendevahelisest tühjusest, ütleb, et ka inimese hing on materiaalne keha, mis koosneb kõige peenematest aatomitest ning teeb võimalikuks meeled ja tunnetuse. Demokritose sõnul on inimese ihu vaid hinge telk ja kui inimene sureb, siis hajub nii tema hing kui ihu.

Võib-olla Paulus oli mõne kreeka filosoofi mõtteid inimihust kui telgist lugenud. Võib-olla aga tuli ta selle võrdluse peale ise – tema, kes teadis väga palju telkide valmistamisest ja järelikult ka nende tarvitamisest. Ning nende võimalustest ja piiridest.

Paulus võrdleb inimest – mitte ainult tema ihu, vaid kogu inimest, kogu tema praegust elu – ränduri telgiga. Rändurile, kellel ei ole muud öömaja või peatuspaika, on telk äärmiselt oluline. Teinekord võib see jääda paigale tükiks ajaks ning muutuda üsna koduseks. Siiski teab rändaja alati kahte asja: esiteks seda, et tema telk ei ole ega saagi olla talle jäävaks, püsivaks elupaigaks. Telgid lihtsalt ei ole selleks määratud. Ning teiseks: igal rännakul peab olema eesmärk, mille poole teel ollakse – ja kui vahel taolist eesmärki ei ole, siis võib see ju mõnda aega tunduda päris tore, aga muutub viimaks väga trööstituks väljavaateks.

Pauluse sõnades inimesest ja tema elust kui rändaja telgist on nii tõsidust kui rõõmu ja lootust. Tõsidust, sest selle teadmisega – et täiesti kindlalt saabub iga inimese jaoks päev, mil tema maine telkhoone maha kistakse ja koost võetakse – peab arvestama igaüks, aga mitte igaüks ei ole selleks valmis ega võimeline. Ka usklik inimene võib teinekord ehmuda ja vaata et meeleheitesse sattuda, kui jääb mõtlema oma elu lõpu peale, eriti siis, kui puutub kokku mõne raske haiguse või kellegi lähedase äkilise surmaga.

Pauluse – ja meie – lootus on aga teadmises, et ühegi rännaku lõppeesmärgiks ei ole telgi mahakiskumine. Telk võetakse koost ja pakitakse taas selleks, et minna edasi. Et rännata oma tõelise eesmärgi poole. Meie tõeline eesmärk, meie kodupaik asub taevas (Fl 3:20), sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast (Hb 13:14).

"Kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas." See ongi meie lootus ja meie eesmärk. Jumal ei ole meid loonud surmaks, vaid eluks (vrd Trk 1:13-15). Jumal tahab, et me ei jääks patu ega surma meelevalda, vaid et me pääseksime Tema Poja, meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse nimesse uskudes, ning päriksime igavese elu.

Kui surm lahutab meid meie lähedastest, siis on hea teada, et kui nad on lahkunud usus, siis on Jumal surmaski nende kõrval – sest Tema Poeg on surnud meie kõigi eest – ning juhib nad läbi surmavarju oru ülestõusmisele ja igavesse ellu. Seesama kehtib ka meie endi puhul. Hoolitsegem ja palvetagem selle eest, et Issand leiaks tulles nii meid kui meie lähedasi valmis olevat, nii et "kui meie maine telkhoone maha kistakse", siis oleks meil tõepoolest "elamu Jumala käest, igavene hoone taevas".

• Prev
• Next