"Templit ma ei näinud seal, sest Issand, Kõigeväeline Jumal, on selle tempel, ning Tall." (Ilm 21:22)

Kui Jeesus enne oma kannatamist ja ristisurma koos jüngritega mööda Jeruusalemma käis, ütles Ta neile kord pühakoja kohta: "Eks te näe seda kõike? Tõesti, ma ütlen teile, ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!" (Mt 24:2) Tegemist oli ajalooliste sündmuste ettekuulutamisega, mida vanades lauluraamatutes kirjeldatakse kui "Jeruusalemma linna hirmsat ärarikkumist, mis nelikümmend aastat pärast Kristuse taevaminemist on sündinud."

Mõned väljavõtted 1901. aastal ilmunud Uuest Lauluraamatust:

"Nõnda vaevas juba Jeruusalemma, enne kui õige kibe asi veel tema peale tuli, kolmesugune häda: 1) Rooma rahva poolt sõda, 2) linna sees kõiksugune riid ja tüli, sest et kahtlane nõu ja lahkumine linnalaste hulgas liikumas olid ja 3) tigedad, üleannetumad isandad, kes petisel kombel mitu hulka eneste seltsi said, ennast isandateks tõstsid ja palju verd ära valasid, et meelevalda ja valitsust enesele saada."

"Pärast seda läks sõjavägi kõvaste nende peale, kelle käes veel Jumala koda oli. Küll öeldakse, Tiitus ei olla tahtnud templit jumalateenistuse ja hoone ilu pärast ära hävitada, aga ots oli käes. Jumal seadis nõnda, et ükski Juuda rahva peale enam armu ei heitnud. Sest kui juba kaua oli tapeldud ja vaeva nähtud ja Juuda rahvas siiski ei ähvardamise ega manitsuste peale ei tahtnud templi kindlat paika Rooma rahva kätte anda, siis mõistis sõjavägi, et muul viisil kui näljaga, mis aga palju aega võtab, ehk tulega ei võidud selle paiga peale võimust saada. Sellepärast võtsid mõned sõjamehed tuld Jumala kotta heita; ja see hakkas siis varsti põlema. Ja nõnda langes tule läbi ja kadus ilma pealt see kena kallis hoone, mis suur ja kuulus oli."

"Preestrid on väga haladaste palunud, et neid elusse jäetaks, aga seal ei olnud armu ei Jumala ega inimeste juures. Tiitus on kostnud: "Kui nende Jumala koda ja teenistus on ära hävitatud, ei ole ka preestrid tarvis!""

"Nii raskeste ja hirmsaste on Jumal oma püha, jumaliku sõna põlgajaid ja naerjaid nuhelnud ja on selle läbi kõigele maailmale mälestusetähe ja manitsuse annud, et iga hing peab Jumala viha ja nuhtlust kartma ning Jumala ja meie Issanda Jeesuse Kristuse tundmise poole pöörama."

"Sellepärast pidagem Jeruusalemma linna ärahävitamist alati meeles, jätkem patt maha, pöörakem kõik südamest Jumala poole ja palugem alati, et armuline Jumal ja Issand sel hädalisel ajal meid ja meie maad niisuguse hirmsa nuhtluse eest hoiaks, meie Issanda Jeesuse Kristuse pärast."

Inimkätega ehitatud tempel pidi hukka saama ning inimlik jumalateenistus lõppema. Jumala ainusündinud Poeg, meie suur Ülempreester, ohverdas ennast ühekorraga ja alatiseks, et meid patust lunastada (Hb 7:27). Tema ise oli nii ohver kui ohverdaja, nii tempel kui altar.

Jah, ka see, Tema ihu tempel, pidi lammutatama, ent Ta ise ehitas selle üles kolmandal päeval (Jh 2:19-22). Mingit muud templit ei ole enam vaja ega saagi olla, sest mingit muud jumalateenistust ei ole enam kui vaid see, mis jätkub Tema igavese ohvrina Tema rahva kaudu, kes toob jätkuvalt Jumalale kiitusohvreid (Hb 13:15). Tema taevase templi jumalikust liturgiast saame siin elus osa ja eelmaitse püha missa ning altarisakramendi kaudu: "Meil on altar, millelt süüa ei ole meelevalda nendel, kes peavad teenistust telgis." (Hb 13:10)

Meil on Ohvritall, kes kannab ära kõik maailma patud (Jh 1:29). Me oleme kutsutud ja teel Talle pulmasöömaajale, kus Tema ise on meile valguseks (Ilm 21:23) ning istub aujärjel ja hoiab meid kui karjane ning juhib eluvee allikaile, pühkides ära kõik pisarad meie silmist (Ilm 7:17).

See, et maine tempel pidi hävima, kõlab kui hoiatus või ähvardus. Ent märksa enam on see julgustus, sest inimkätega ehitatud templit ei olegi enam tarvis, kui Jumala Tall on surnuist ülestõusmisega rajanud uue ning igavese pühamu.