"Elavad edasi needki, kes pattu teevad; need koguni kiusavad Jumalat ja pääsevad." (Ml 3:15)

Prohvet Jesaja raamatus tõotab Issand: "Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid!" (Js 66:13) Aga mis siis, kui ema ei tröösti? Kui ema jätab oma lapse maha - näiteks 5-kuuse imikuna? Ja ilmub uuesti välja tema sünnipäeval nii umbes 30-40 aastat hiljem?

"Kas sa suudad mulle kuidagi andestada?" küsib ta oma tütrelt. "Vaevalt!" vastab tütar. Vastab vaevaliselt, sest kuigi ta on oma hinges juba andestanud, on seda tunnistada vaata et ületamatult raske. Aga mitte ainult sellepärast ei ole vastus vaevaline, vaid ka seetõttu, et ta põeb juba aastaid rasket haigust, mis on ta peaaegu halvanud.

Tema mees jättis ta haiguse ilmnedes maha ja läks teisega. Tütar käib teda aeg-ajalt hooldekodus vaatamas. Isa mitte kunagi, sest tema oma tervis on vilets. Isa on tütre üles kasvatanud ja haigestumisel taas oma hoole alla võtnud, aga nüüd ta enam ei suuda. Ei jaksa füüsiliselt, sest tütart on vaja tõsta ja pesta ning tema eest muul viisil hoolitseda. Aga ei jaksa ka hingeliselt, sest kõikvõimalikke lööke on liiga palju.

Nii palju, et ei suuda enam uskuda. Miks kurjadel näikse kõik õnnestuvat, aga tavaliste, heade inimeste kanda on niisugused koormad?

Tütrel tulevad pisarad silma, kui ta vaevaltkuuldavalt sosistab: "Mina tean küll, et ma lähen igavesse ellu. Aga isa ... tema enam ei usu ..."

See ei ole kellegi poolt välja mõeldud melodraama, see on tegelik elu. See on tõelisus, mis on reaalsem kui kõik see, mis muidu meie elu keskpunktis näib olevat. Kui sa oled kaotanud kõik, mis elus kallist - kui sul pole seda õieti olnudki ja kui see sult siis, kui sa arvad, et oled viimaks ometi midagi leidnud, taas ära võetakse, siis saavad kõige tähtsamaks küsimused nagu "miks?" ja "kuidas?" ja "kas?".

Elu on tihtipeale arusaamatu ja Issanda teed on mõistetamatud. Ometi on meil lohutus ja julgustus: me pea pea uskuma mitte seda, mida me näeme, vaid seda, mis on nähtamatu. "Sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene." (2Kr 4:18)

Elu on nagu tikand. Ainult et meie näeme tihtipeale vaid selle tikandi tagakülge. See on imelik, niidid risti-rästi, arusaamatu, vahel lausa kole, vahel lihtsalt niivõrd segane, et mitte midagi ei mõista. Aga kes on näinud tikandi esikülge, see teab, kui palju see tegelikult väärt on.

Jumala Poeg on kannatanud meie eest, et meie kannatused ei oleks igavesed. Et me võiksime teada, et "see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au" (2Kr 4:17) ning kord saab avalikuks meie kõikide elutikandi tõeline kaunidus ja väärtus. Kui me usaldame end nii elus kui surmas, kannatustes kui troostis Jumala, oma Isa armu hoolde.

On uskumatult valus ja kurb näha ratastoolis noort naist, kes näib olevat hüljatud nii inimestest kui Jumalast. Aga on uskumatult hea kuulda tema tunnistust, mis sest, et vaevu sosistatuna, pigem huultelt loetuna kui kuuldavana, et ta teab, et läheb igavesse ellu.

• Prev
• Next